04.04.2022
Kaja Kallas Riigikogus.
Pärast Ukraina sõja algust on valitsusele pidevalt esitatud küsimusi kaitsevõimekuse tõstmise kohta ja peaminister Kaja Kallas laob seepeale ette teatud arvud, mida serveerib justkui oma võitudena, kuid enamik neist on nagunii paratamatud ja sageli hakkavad mõju avaldama alles mõne aasta pärast.
Üks on siiski selge: riigi valitsemist kärbetega alustanud Kaja Kallas ei teinud enne Ukraina sõda riigi kaitsevõime tõstmiseks eriti midagi, liigutama hakati alles siis, kui Ukrainale langesid juba pommid, ja kaitsekulutuste tõstmisele hakati mõtlema opositsiooni kriitika järel.
Ka esmaspäevastel arupärimistel ladus Kaja Kallas ette mitmeid arve, mida tema valitsus on kaitsekuludeks eraldanud. Kiitus selle eest, kuid paraku jõuab nende mõju riigini teatud ajavahega ja päris pikka aega on Eesti veel mitmes võtmeküsimuses arvestatava kaitsevõimeta, mida võib Venemaa ära kasutada. Kahjuks on Kaja Kallas enne tegutsema asumist väga palju olulist maha maganud ja tühiseks pidanud, mis maksab nüüd kätte.
Kaja Kallast võiks kiita, kui ta kõike praegust teinuks kohe Stenbocki majja asudes, mil Venemaa agressiivsus oli ilmselge, kuid tema mõtiskles sel ajal tasakaalus eelarve fetiši üle. Relvastuma ei hakata mitte sõdade puhkedes, vaid ammu enne seda, kui oht on selgelt näha.
Peaministri enesekiitust ei maksa tõsiselt võtta – need kulutused, mida ta reklaamib, tulnuks nagunii teha, olgu siis valitsuse eesotsas Reformierakond, sotsid, Keskerakond või keegi teine. See variant, et lisakaitsekulutusteks midagi ei eraldata, ei tuleks praeguses julgeolekuolukorras lihtsalt kõne alla. Ainult mõni teine jõud oleks selle ehk kiiremini ja suuremas ulatuses ette võtnud. Näiteks EKRE.
Kaja Kallase valitsuse praegune tegutsemine on oma varasemate tegematajätmise kompenseerimine, mitte tõeline hool riigi kaitsevõimekuse eest. Kõik see tulnuks varem ära teha, kuid Reformierakond alustas valitsemist hoopis kärbetega.