09.05.2022
«Kui saaksin, annaksin praegu aasta ema tiitli kõikidele emadele. Aasta ja aeg, millest räägime, on ju sedavõrd keerulised,» ütles Eesti Vabariigi president Alar Karis emadepäeva kontsert-aktusel Estonia kontserdisaalis.
Alar Karis paistab olevat siiras eestimeelne riigimees, seepärast ei kõlanud tema esituses perevägivalla teema riiakalt ja ülepingutatult, nagu tema eelkäija suus. Tore väärikas kõne.
Alati annab paremini teha, ja kui just norida, siis sõnad „Naine võib olla superema ja aasta ema, kui ta polegi abielus, ja kellelgi pole õigust selliseid valikuid arvustada“ näivad samuti natuke ülepingutatud, sest keegi ei väida ju vastupidist. Siinsel rahval on kombeks mõista ja kaasa tunda lapsi üksi kasvatavale emale, ja selline inimlik suhtumine on üks meie ühiskonna konservatiivseid väärtusi.
Mõni aeg tagasi olid avaldatud andmed, mille kohaselt on ema ja isaga peredes kasvavad tervemad, õnnelikumad ja edukamad lapsed, ja neid ka sünnib rohkem, aga sellel peretraditsioonide tähtsust toonitaval tõsiasjal ei ole hukkamõistvat varjundit. Sest lapsed kõigepealt. Nagu öeldakse ühes inimlikus nõukogude laulus, „kõigepealt olete te vanemad, ja kõik ülejäänu võib oodata“.
Ja veel üks tähelepanek: siirad sõnad „Kui saaksin, annaksin praegu aasta ema tiitli kõikidele emadele. Aasta ja aeg, millest räägime, on ju sedavõrd keerulised“ on nagu mingi nali võrdsuslastest: kõik emad on võrdsed, naised ja mehed on võrdsed, nendel polegi vahet, vasakliberaalid ei taha isegi ankeetides kasutada sõnu „ema“ ja „isa“, jne. Tegelikult kohe tuleb meelde nõukogude aeg, kui kõik olid võrdsed ja nende seas olid ka võrdsematest võrdsemad ja nende viimaste hulgas veel võrdseimadki.
Härra president, nagu ei saa kõik Eesti elanikud olla EV presidendid ja Teie olete meil praegu õnneks ainukene, nii ei tasu ka anda kõigile aasta ema tiitlit, kasvõi sellepärast, et ka emasid on erinevaid ja äsja läks üks „aasta ema“ kohtu alla. Aga kui soovite, võite autasustada kõiki Eesti emasid oma aumärkide ja ordenitega, sest see on nüüd küll Teie võimuses. Näidake aga, et Teie sõnadel on tõsi taga.
Mis aga puutub kontserdisse endasse, siis üks aktiivne sotsiaalmeedia arvustaja Õie Praggi leiab, et see polnud emade vääriline.
„Olen siiani hämmingus ja segaduses tänavuse Estonias toimunud emadepäeva kontserdi pärast. See on alati olnud väga suurejooneliselt kõrgel tasemel, pidulik ja südantliigutav austus emale. Seekord ei midagi sellist! Ettekannetes ei kostnud kordagi sõna “ema”, ei ühtegi armast, traditsioonilist laulu emast, kellele päev on pühendatud. Ei midagi eestilikku! Traditsioonid kujundavad rahvuse, kaota traditsioonid, kaob rahvus. Nii jäigi mulje, et ei laval ega saalis (mis esmakordselt oli pooltühi!) ei olnud eestlasi. Mis toimub? Tänu Ivanile sain sellele küsimusele vastuse: nii tõttas Eesti riik väljendama kohustuslikku homogeniseeritud multikultit ning heaks kiitma rahvusriike vaenavat macronismi. Tühja sellest meile omasest kultuurist ning emade austamisest!“
Nii et nõunike ja ametnike soovitused ning maitse on üks asi, Eesti Ema aga midagi suuremat kui see, mida suudab talle sel päeval ja ka aastaringselt pakkuda süvariiklik vasakliberaalne otsustajate ring. Kuulake rohkem just nende inimeste hääli, kellest oma sõnavõtus niivõrd lugu peate. Hoidke meie häid peretraditsioone, ja siis on Eesti ühiskonnas vähem õnnetuid emasid ja rohkem õnnelikke lapsi.
Ivan Makarov