Delfi rõõmustab oma eesti lugejaid lausa juubeldava looga „Homofoobsete ja rassistlike lausetega „hiilanud“ Jüri Vips kõrvaldati Red Bulli meeskonnast.“
Loo autor, „reporter Rasmus Hugo Vatter“ korjas internetist vist kogu saasta, mida õnnestus leida meie noore võidusõitja kohta, ja avaldas Delfi portaalis, mis ebaloogiline ju ei ole, sest see on teate selline koht…
Allikaks kellegi „Alice“ postitused. Tuleb meelde Smokie maailmakuulsa loo hilisem versioon, kus oli püstitatud oluline küsimus „who is f….ing Alice?“ Tegemist klassikalise internetiajastu anonüümse koputajaga: kapuuts peas ja ka nägu varjatud. Tema töö on muidugi KGB vilepuhujatest prototüübiga võrreldes tehnoloogiliselt kergem. Eestis furunkulina küpsev vilepuhujate seadus paneb varsti kõik aliisistama ja lauristama.
„Reporter Rasmus Hugo Vatter“ aga muudkui raporteerib: „Esimeses klipis on kuulda, kuidas Vips ütleb „käigu see neeger p****e“ ning teises videolõigus pole Hitechi piloot rahul Lawsoni roosat värvi mütsiga, nimetades seda „geide värviks.“
Delfi kolmekorruselise nimega töötaja lausa pakatab rõõmust: „Red Bulli meeskond andis selle peale teada, et on mängu käigus hoogu läinud Vipsi kõikidest ülesannetest ajutiselt kõrvaldanud ning algatanud juhtumi kohta ka uurimise.“
Rõõm tuli ka Delfi tänavale. Venemaal selle peale öeldakse – milline õnn, et naabril lehm kärvas maha. Soperdise lugemine on lausa tasuta.
Postimees kirjutab täna, et „Baltikat kriisist välja tüürima pidanud Flavio Perini lahkub firmast poolte kokkuleppel ettevõttest.“ Nii on originaalis kirjas
„Perini kogus Eestis kurikuulsust sellega, et kuigi firma oli sügavas kriisis ja tekstiilitööstuses palgad reeglina väga madalad, teenis Perini isegi teiste börsiettevõtete juhtidega võrreldes uskumatult head palka: palgaraporti järgi maksti Perinile mullu põhitasu 238 401 eurot, lisaks veel tulemustasu 125 000 eurot ehk kokku 363 401 eurot. Seega kasvas Baltika juhi tasu koroona-aastaga võrreldes 181%. Samal ajal kasvas ettevõtte kahjum aastaga suurusjärgus 670%“ kirjutab Postimees.
Võimalik ainult Eestimaal: ettevõtte kahjum kasvas aastas 670 protsenti, juht aga sai selle eest 125 000 eurot tulemustasu. Ja lehmad lendavad, ja Putin on nunnu, ja Kaja Kallas on empaatiavõimeline inimene… Sellega seoses meenub ainult Buratino, Lollidemaa ja puu alla kasvama pandud raha.
Kõik langeb kokku: meil on Buratino omast käest võtta, lausa ripakil teine, Perini on ka itaallane ja Lollidemaa esipankur võiks vabalt jälle olla Siim Kallas.
Ja Isamaa on juba valmis sanditoetuste tõstmist veelgi sandikopikate võrra alandama. Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal – aga lolle ei künta ega külvata, lollid kasvavad ise…
Tõnis Erilaid kirjutab Õhtulehest Urmas Alenderist:
„Ta oli hooliv, julm, armastav, iseloomustab viimane elukaaslane kuulsat meest, kes laulis, luuletas ja naisi võrgutas. „Rokkmuusik taotleb asüüli!“ kirjutab Stockholmi Eesti Päevaleht 25. augustil 1989. Urmas Alender oli koos toona 10aastase tütre Yokoga Tallinnast Georg Otsaga 11. juulil Helsingisse sõitnud, linna peal jalutanud ning edasi Rootsi laevale läinud.“
Kahju on Urmasest, sest siis, kui lehtedel algab hapukurgihooaeg, lohistatakse traagiliselt hukkunud muusiku mälestus jälle välja ja täidetakse sellega lehepinda, nagu Tallinna tänavate löökauke, nii et tõelisteks aastapäevadeks on rahvas juba tüdinenud ja laulja peale tige. Ja mitte kunagi ei kirjutata, et Urmas Alender oli rahvuslane.
Aga pilt on see-eest täpne. Urmas Alender oligi terve oma elu olnud tänases mõistes kaabu. Ja oleks täna tema enda tütre erakonna õukonnameedia poolt mustatud ja tühistatud.
Ivan Makarov