11.07.2022
Andres Raid
Juhan Partsi tegemistest pole meie pressis suurt midagi kuulda ja kui mõne meie teise tuntud tegelase antud intervjuu mõnele Venemaa agentuurile on põhjustanud siin suisa raevukat hukkamõistu, siis Parts on andnud pikema ja pealkirja kohaselt eksklusiivse intervjuu „Interfaxile“.
Mida kõrge euroametnik räägib?! Parts väidab, et ta töötas 25 aastat enne euroametniku karjääri Eesti valitsuses. Alustuseks räägib Parts sellest, kuidas kontrollikoda töötab, kuid jõuab ka Ukraina juurde ja siin lähevad tema hinnangud meil levivatega otsustavalt lahku.
Kõigepealt on Ukraina puhul endiselt tegemist nn „suure korruptsiooniga“. EU asi on esmajärjekorras laiendada EU poolt kultiveeritavate väärtuste kandepinda (mis need väärtused on, seda ei täpsustata). Ukraina puhul on esmatähtis edukas võitlus korruptsiooniga ja „meie loogika kohaselt keskendume me just suurele korruptsioonile – see on meie loogika“.
Suur korruptsioon tähendabki seda, kui kõrge võim on seotud erahuvidega. Parts täpsustab, et Ukraina puhul käib jutt ei rohkemast ega vähemast kui riigi ülevõtmisest ja see olevat endeemiline. Selles polevat ka midagi uut, see on seal üldtunnustatud fakt.
Üldiselt on tegemist, nagu Partsi puhul ikka, vähetähendusliku paljusõnalisusega, mis sisaldab ka pärleid nagu „strateegiline strateegia“, neid on seal veel ja hulganisti. Ühtteist märgilist leiame aga siiski veel.
Kontrollkoja auditi põhiline saavutus ongi Partsi sõnul just see, et vaadata, kuidas EU poliitika on ka tegelikult fokusseeritud põhjustele ja mitte sümptomitele (õige oleks mitte sümptomitele, vaid tagajärgedele ehk välja tuua kausaalsed ja funktsionaalsed seosed). EU meetmete senine efektiivsus on pikast jutust väljakurnatuna üks – seni on tulemus selgelt ebapiisav.
Järeldus on klassika – tehtud on palju ja saab teha veelgi rohkem! Parts ütleb välja isegi selle, et EU peaks kogu oma strateegia ümber vaatama, sest senine võitlus „suure korruptsiooni ja võimu kaaperdamisega“ ei ole tulemusi andnud. EU peaks välja mõtlema, kuidas piirata Ukraina nende riigitegelaste võimalusi Euroopas raha pesta, isegi antimonopoolseid meetmeid on EU rakendanud, kuid ka need pole vajalikke tulemusi toonud.
Selleski on EU-l kahtlusi, kuivõrd efektiivseks on osutunud tegevus Ukraina kõikvõimalike institutsioonide rolli ja potsentsiaali (???) suurendamisel. Risk olevat selles, et kui korruptsioon on riigi kaaperdanud, siis on igasugused investeeringud ja koolitused „lühiajalised“. Kujutlege vaid – kohtureform kestab Ukrainas juba 30 aastat! Seega – pole mingit kahtlust selles, et korruptsioon on Ukrainas laialt levinud.
Parts lõpetab tõdemusega, et Ukraina on ja võiks olla veelgi rikkam maa, kuid suhteliselt väike grupp inimesi on saanud nii rikkaks, et on tänu sellele võtnud pantvangiks kogu maa.
Andres Raid, ajakirjanik