28.07.2022
Eestisse on tulnud üle 50 000 sõjapõgeniku Ukrainast. Me ei tea täpselt, kui palju võib nende hulgas olla ukraina passidega putiniste, aga enamuses on nad kindlasti vene fašistidest mõrtsukate ja vägistajate eest pagenud head kaitsetud inimesed, kelle elu oli tõsises ohus. Venemaal ja Eestis endas paljukirutud eestlased osutusid kõige kaastundlikumaks ja omakasupüüdmatuks rahvaks üldse.
Loomulikult on sellel eestlaste kui rahvuse säilimise jaoks ka tagajärjed, aga kui su uksele koputab ema lapsega, keda tahetakse elajalikult ära tappa, lased sa nad ikka sisse, kuidas muidu.
Kuid jääb arusaamatuks see, miks eesti riik võõrustab ka palju Venemaalt pärit tegelasi, kelle kohus oleks praegu olla kodumaal ja võidelda selle eest, et see kunagi saaks normaalseks mitteterroristlikuks riigiks. Mitu kuulsat Venemaa isikut, kes kolisid siia veel mitu aastat tagasi, sekkusid peaaegu kohe meie siseasjadesse, eesti keelt oskamata, valisid poole, ja eesti meedia pakkus neid välja arvamusliidritena. Olgu sellega kuidas on, aga anda varjupaika nendele, keda keegi Venemaal otseselt ei ohusta, on eestlaste suhtes alatu.
Maalehes avaldas küll täisealine, aga lapsesuu-ajakirjanik Tiina Kaukvere järjekordse vasakule kallutatud liigutava loo omasooiharatest aktivistidest „Teistmoodi põgenikud: Eesti andis Vene aktivistipaarile asüüli“.
Loos aetakse loomuvastased seksuaalsed harrastused segamini võitlusega inimõiguste eest, sest Venemaal ei ole omasooiharate suhted keelatud ega karistatavad, seal pannakse pahaks vaid seda, kui sellise seksimisviisi pooldajad sellest liiga valjusti röögivad avalikes kohtades ja suruvad seda peale teistele inimestele.
„Venelased usuvad, et patriarhaat on ainuõige valitsemisvorm ning mees peab olema sõdur ja kaitsja.“ Lena ja Žanna Ruver võitlesid enne 24. veebruari, et Venemaal tunnistataks neid samasoolise armastajapaarina. Pärast 24. veebruari on see võitlus kasvanud veel palju suuremaks. Selle tarbeks andis Eesti riik neile varjupaiga,“ kirjutab Maaleht.
Huvitav, mida ennekuulmatut või valet on selles, et mees peaks olema sõdur ja kaitsja? Kes kaitseks siis Eestit – Kaukvere, Kiisler, Saagim? Kas Ukrainat ei kaitsegi tuhanded ukrainlastest mehed? Kas nad ei peaks seda tegema? Ja mis väide see üldse on, et need lesbid „võitlesid, et Venemaa tunnistaks neid samasooliste paarina, selle tarbeks andis Eesti riik neile varjupaiga“? Mis see meie riigi asi on, et mõnes riigis ei tunnistata omasooiharate abielusid? Meil ka ei tunnistata, ja jumal tänatud.
„Osalemised valitsusvastastel protestidel, Portugalis sõlmitud abielu, samasoolise armastuse propageerimine sotsiaalkanalites… Võib-olla ootab Eesti asemel hoopis 15 aastat türmi, nagu Vene riigis teisitimõtlejaid igal sammul ähvardatakse,“ ahhetab Kaukvere.
Esiteks ei ole tegemist mitte teisitimõtlejate, vaid hoopis teisitiseksijatega. Homoseksualismi propageerimine sotsiaalkanalites noortele on sealmail seadusega keelatud. No elage koos, miks peab seda ilmtingimata propageerima? Ja kui abielu registreeriti Portugalis, siis võis ju hoopis sinna minna elama. Või seal oleks pidanud ära õppima portugali keele, aga Eestis võib läbi saada vene keelega?
Pole nad mitte mingid põgenikud, vaid järjekordsed agressorriigist sisseveetud muidusööjatest kolonistid. Ja see „laul“, mida nad Maalehele retsitatiivselt ulgusid, on ikka täielik saast. T.A.T.U. tüdrukud olid vähemalt kenad ja musikaalsed.
Kordamine on tarkuse ema: Maaleht võiks kirjutada eeskätt ikka kartulipõldude hooldamisest põuasel kesksuvel, lehmade indlemisele individuaalsest lähenemisest ja sealäga käitlemisest palava ilmaga. No mida te ronite oma pederastiaga töökate maainimeste kodudesse. Ravikindlustuseta eesti emad ei saa tasuta arstiabigi, aga absurdsetel ettekäänetel siia sisseimbuvaid Venemaa sooskandaliste toetab riik.
+ + + + + + +
Peavoolumeedia jätkab Eesti surrogaatvalitsuse Isamaa ministrite ründamist. Juba jälle on hambus justiitsminister Lea Danilson-Järg, keda täna ründab reformierakonna võimule upitada aidanud ja provokatsioonierakonna Eesti 200 suurkuju „president“ Kersti Kaljulaid. ÜRO pealik on ilmselt juba ammu löönud käega oma eriesindajale naiste ja laste õiguste alal, sest ajal kui naisi ja lapsi Ukrainas tapetakse, väntab Kaljulaid pedaale turvalistes paikades ja ei ärrita oma tuttavat Putinit isegi taunimisavaldustega mitte. Et äkki tulebki Tartusse, nagu oli kutsutud…
Delfi avaldas täna loo „Lea Danilson-Järgil samuti huvide konflikt? President Kaljulaid viitab küsitavustele, minister ise probleemi ei näe“.
Kui vaadata kommentaariumisse, siis peaaegu kõik eestlased küsivad, kes see „president Kaljulaid“ on ja kes on sellisel juhul Alar Karis? Jah, meil kutsutakse endisi riigipäid kestvalt presidentideks, aga ma olen sellisel juhul segaduses – kas ka mina olen siis endiselt Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi vaneminsener või siis LKTUI TO nooremteadur? Meil on sõna „president“ nagu mingi eluaegne song. No kandke seda, aga milleks sellega veel vehkida igal pool?
Eesti vaevles selle songa tõttu 5 aastat ja lõppu polegi näha…
Delfi kirjutab: „Mullu ametist lahkunud president Kersti Kaljulaid pööras valitsuse hea tava dokumendi taustal hiljuti tähelepanu mitte ühe, vaid lausa kahe ministri võimalikele huvikonfliktidele. Üheks neist oli töö- ja terviseminister Peep Peterson, teisena tõi Kaljulaid aga esile justiitsminister Lea Danilson-Järgi. Kui Petersoni taust ametiühingute keskliidu juhina on avalikes aruteludes juba ohtralt läbi käinud, siis Danilson-Järgi möödaniku suhtes pole seni laiemat diskussiooni tekkinud. Mis ometigi endisel presidendil pinnuks silmis oli, et ta oma öeldus justiitsministri tarvitses välja tuua?“
Vastus on lihtne: edeval KK-l on kihk ühiskondliku tähelepanu järele. Tal on riigi poolt kontor ja palju hüvesid, seepärast vahel on vaja näidata elumärke ja imiteerida tegevust. See on ilmselt eurokontrollkojas veetud aastate tüsistus – jälgida. Ja endiste parteikaaslaste suhtes on see tähelepanu kuidagi spetsiifiline. Mind jätab absoluutselt külmaks oravate ja SDE liitlase Isamaa edaspidine saatus, mitte aga konkreetse inimese oma.
Lea Danilsoni-Järgi teemat on pikemalt käsitletud antud saate lõpus https://www.youtube.com/watch?v=lFo0KbfbyLc Tundes proua Lead võin kindlalt väita, et Eestile häbiväärselt pähemääritud riiakas euroaktivist KK ei ole vääriline isegi tema kingapaelu lahti sõlmima.
„Praeguse justiitsministri veetav ja konservatiivsete ärimeeste rahastatav MTÜ aitas aastaid tagasi peretoetusi tõsta“, väidab täna isegi Delfi, lisades, et „Danilson-Järgi juhitud organisatsiooni töö tulemus on üheks põhjuseks, miks tõsteti kolmelapselise pere toetust 500 euroni.“
Nii et LGBT aastamärgiga autasustatud KK-l on põhjust nuriseda küll, aga meile on meie lapsed Venemaa homodest iga kell tähtsamad.
+ + + + + + +
Vahel on Maalehestki asja: täna avaldas seal toreda maalähedase nimega ajakirjanik Mari Kukk loo “Ettevaatust, mustlased aia taga!” Rändav pätijõuk või arusaamatus?”
„Sotsiaalmeedia kihab hoiatustest – lukustage autod ja koristage õuelt väärtuslik nodi, sest liikvel on mustlased, kes väidavad end olevat ukrainlased ja otsivat tööd. Kogukonna- ja külagruppidest üle Eesti nähtub, et iseäranis eramajade elanikud on ärevil – aia taga käivad tõmmud mehed. „Rumeenia mustlased hulguvad majade vahel ja otsivad tööd, aga no millal enne mustlane tööd on teinud?“ küsib üks postitajaist.“
Tuttav olukord. Mõned nädalad tagasi käidi meiegi värava taga ja pakuti katust. Selle sõna otseses mõttes: et ehitavad meile soodsalt uue katuse. Et on olemas odavad materjalid jne. Õue ei trügitud, sest värava peal oli koera kujutis. Koerakest pole juba 5 aastat meiega, aga ta ikka hoiab omi.
Kui vastasin, et pole ei vajadust ega raha, sest „saate aru isegi, кризис!“, ronisid tegelased pahuralt kaubikusse, millega saaks vedada kogu meie maise vara minema, ja andsid „до свидания“ lausumata gaasi. Tumedad jässakad kapid, nii et tuleb ilmselt kutsikas võtta või kuidagimoodi relvastuma hakata. Seaduslikul teel muidugi.
+ + + + + + +
Ja mustast huumorist: täna ilmus vene Delfis lugu „Kultuuriminister Piret Hartman: kui inimene tahab elada Eestis, peab (должен) ta keele selgeks õppima“.
Kohe esimene kommentaar oli: „Mitte keegi pole sulle midagi võlgu (не должен)! Õpi vene keelt! Kolõmal läheb vaja“.
Ülejäänud „meie inimeste“ kommentaarid pole karvavõrdki paremad.
Ivan Makarov