02.08.2022
Maksame mõnuga…
Elame suves enne tormi. On ilmne, et pretsedenditutesse kõrgustesse ronivad energiahinnad toovad kaasa viimaste kümnendite suurima geopoliitilise maavärina ja kriisi järellainetus on arvatavasti mitmeid kordi tugevam, kui see, mis järgnes 2008. aasta finantskriisile, kirjutab kolumnist Sherelle Jacobs The Telegraphis.
Kriis võib kujuneda isegi rängemaks kui 1970. aastate naftašokk, mis kukutas kolm Suurbritannia valitsust, algatas 40 aastat kestnud segaduse Lähis-Idas ning käivitas Nõukogude Liidu kokkuvarisemise. Häving on juba alanud arengumaades – elektrikatkestused toimuvad Kuubal, Lõuna-Aafrikas. Sri Lanka on vaid üks neist väiksema sissetulekuga riikidest, kus riigijuhid seisavad kütusepuuduse ja laenukoormuse tõttu silmitsi võimult tagandamisega.
Ent ka Läänel ei õnnestu kollapsist pääseda. Nii mitmeski mõttes paistab hoopis, et Läänest kujuneb selle epitsenter. Euroopa ja Ameerika tehnokraatlik ja müütidel ning enesega rahulolul tuginev süsteem on lagunemas. Selle aluseks olevast müüdist – uhkest lubadusest võimaldada rahvusriikidele ligipääs maailma juhtimisele ja tarneahelatele – on saanud lugu, mis viitab globaliseerumise ohtudele.
Hoolimata kõigist katsetest ajada kogu süü Ukraina sõja kaela, oli energiahindade järsk tõus siiski igati etteaimatav ja inimesed küsivad üha enam, miks ei suutnud valitsused tulla välja varuplaanidega.
Lõppude lõpuks istume me ju suurte kasutamata söe-, nafta- ja gaasivarude otsas. Euroopa Liit vaatas tegevusetult pealt, kuidas Putin tegeles regiooni turu lõhestamisega, et saavutada domineeriv positsioon.
Praegu toimuvale fiaskole ei ole mitte mingit muud seletust, kui valitseva eliidi aastakümnete pikkused valearvestused ja valesammud. Finantskriisi järel suudeti avalikkust veenda kasinuspoliitika vajalikkuses. Inimestele sisendati, et me kõik oleme kriisis süüdi ja peame aitama kaasa vigade parandamisele. Seekord aga ei saa eliit oma fataalsete vigade ja vastutuse eest kõrvale hiilida.
Lihtsalt öeldes – kuningas on alasti. Eliidil ei ole karmi reaalsusega silmitsi seisvatele valijatele mingit sõnumit. Ainus tulevikuvisioon on null emissioon – düstoopne agenda, mis viib kasinuse ja maailma majanduse finantseerimispoliitika täiesti uuele tasemele. Ning reaalsusest irdunud eliit tegeleb mingi spekulatiivse rohelise mulli loomiseks aktiivselt kiirusepiirangute seadmise, gaasiboilerite keelamise ja muu pöörasega.
Mitmel pool võib juba näha esimesi märke rahva pahameelest. Sakslased peavad leppima rahvusliku alanduse ja suuremate energiaarvetega. Mõnede analüütikute arvates võib saada protestiaktsioonidega harjunud Prantsusmaast esimene Euroopa riiki, kus hakkavad toimuma elektrikatkestused, ehkki Prantsusmaal on mitu tuumaelektrijaama.
Ent tuli võib alguse saada ka Suurbritanniast. Riik on hetkel ilma peaministrita, samas on Suurbritannia juba praegu suurima inflatsiooniga G7 riik [juulis oli Ühendkuningriigi inflatsioon 9,4%; meenutame, et Eestis oli see 22,7%]. Lisaks on suletud gaasihoidlaid ja kasutatud ära senised kodumaised varud, mis tähendab, et üha kasvavad maailmaturu energiahinnad panevad tarbija väga raskesse seisu.
Esimesed kodanikuallumatuse ilmingud on juba liikvel. Suurbritannias on algatatud „Don’t Pay“ [eesti k: ära maksa] kampaania, millega kutsutakse inimesi üles alustama massilist streiki ning mitte maksma energiaarveid. Kui selline liikumine tõesti toetust kogub, siis mida saab valitsus teha? Nii või teisiti, miljonid inimesed võivadki sattuda edaspidi olukorda, kus neil ei ole reaalselt võimalik oma energiaarveid maksma. Ja siis on juba liiga hilja. Me ei oska isegi aimata, kui ettearvamatud on järgnevad aastad ja kui halvasti oleme me ette valmistatud.
LOE LISAKS
Hollandi põllumehed jätkavad võitlust nende tootmist hävitava rohehulluse vastu