20.08.2022
Head Uute Uudiste lugejad, täna on Eesti aasta teine ehk varusünnipäev, ja palju õnne selle puhul!
Hea päev, päike paistab, aga põud on ikka ränk. Eile kaevasin labidaga mulda – mõnes kohas on see nagu tuhk, teises jälle kivistunud. Nii et sooviks kõigile vihma, palju vihma – isegi nendele, kes seda isekusest ei taha. Puud on kuivusest kollaseid lehti täis, nagu sügisel. See ei ole meie loodusele ja meile hea.
Aga Sõel töötab, nagu öeldakse, ka laupäeviti, pühapäeviti ja riigipühadel, ja tegemist on ikkagi ka pilkamisega, mis ei jää tänagi ära. Pahalased on liikvel, nad tahavad minu kodule halba ja loomulikult saavad selle eest nii, et tolmab.
+ + + + + + +
Ka igasugused tondid on Eesti taassünnipäeval aktiivsed, sest nad ei salli meid ja vaenavad võimalust elada suurest kurjast naabrist eraldi. Nad topivad meie peotordi sisse oma karvaseid näppe ja sülitavad hea koduõlle sisse. Ka näiteks Baba Yaga, kes on alati kõige vastu, mida eestlased ja eestlaste sõbrad tahavad.
Viimastel päevadel on Yana Toom jälle kuidagi eriti hoogu läinud, nii et kogunisti avaldas ETV+ saates raevukat kahetsust, et Narva rahvas ei korranud pronksiööd. Meie president, peaminister, peavoolumeedia ja muud poliitkud ja ajakirjanikud tegid jälle näo, nagu poleks midagi juhtunud, nagu eurosaadik ei olekski avalikult soovinud, et pool linna oleks rüüstatud ja keegi ka surma saanud, nagu 2007. aasta sündmuste käigus. Aga siis saaks ju Kreml inimese surmakuulutusega jälle kümme aastat vehkida. Toom on lihtsalt patoloogiline eestivihkaja, tema kinnisidee on see, et eesti keel lakkaks olemast koos meie rahvusriigiga. Seepärast ta ongi nii teretulnud ERR-is, Delfis ja muus äravoolumeedias.
Eile õhtul avaldaski Venemaa ajakirjandustegelase juhitud rus.delfi loo „Yana Toom – venelastest Eestis: meid on 2007. aastal nii hästi veetud lõustaga mööda asfaltit, et meie protestipotentsiaal on nullilähedane“.
Jah, ta on raevus, et pronksiöö sündmused ei kordunud praegu Eesti piirilinnas, sest tema semu Solovjov kutsus oma saates üles samas pommitama ja okupeerima Eestit „venelaste kaitseks“. Toom kasutab viimasel ajal kogu aeg mõistet „meie“, „meid“, aga tal on selleks õigus vaid juhul, kui ta peab silmas teisi provokaatoreid ja temasuguseid Assadi ja Solovjovi sõpru. Ma ei oska nüüd öelda, mis on Toomil seal, kus teistel inimestel on nägu, see on ikka tema enda otsustada – kui ütles „morda“, siis olgu morda, äkki on ta lihtsalt enesekriitiline. Kui ta tõesti koos teistega röövis poode, siis on jah võimalik, et teda takistati otsustavalt, aga sellest ei tea avalikkus midagi. Äkki ka see on meil salastatud. Varastas ta ju kunagi poest hakkliha, millega hooples ajakirjanduse ees.
Delfi vahendab Toomi sõnu Taasiseseisvumispäevaks: „Eestlastel on vastav kogemus, kui nad istusid 1944. aastal oma sõudepaadikestesse ja hakkasid kabuhirmus punuma (в ужасе драпать) Nõukogude võimu eest.“
See ass-sadist suvatseb siis lõõpida eesti põgenike teemal. Sõna „драпать“ on koomiline ja naeruvääristav. Tal on nii lõbus seda meenutada, et eestlased pagesid kodudest ja et paljud uppusid teel. See oli tema arvates nii naljakas!
„Eesti rahvuslik identiteet, vabandage väljenduse eest, on rajatud keelele, kuna eestlastel pole kunagi olnud oma riiki. Kusjuures see on niivõrd salajane keel, milles väga vähe kes räägib,“ lõõbib Toom, kelle enda „rahvuslikust identiteedist“ me siin ei räägi.
„Ma arvan, et rahvusriik on mingi möödaniku igand, Eesti lihtsalt mängib nende leludega,“ ütleb üleolevalt ultrašovinistliku suurvene riigi huve teeniv Toom.
„Mul on näiteks poeg Venemaa kodanik, temal on seal isa, haige vanaema Venemaal, tal on vaja seal käia. Ja ma vaatan teda ja mõtlen: sind, tuvikene, ilmselt varsti kuhugi interneeritakse, kuhu siis kuivikuid tuua. See kõik on pehmelt öeldes ebahubane,“ räägib Toom
Ta on andnud viimasel ajal palju selliseid intervjuusid vene meediale, ka Ehho Moskvõ jäänukile, kus saatejuhid olid agressiivsed Eesti monumendi- ja viisapoliitika suhtes, sedapuhku aga sama meelsusega väljaandele „Poligon. Media“, mille noppeid vahendaski toreda kingitusena Delfi.
+ + + + + + +
Kui jälle saabub mingi periood, kui meedias aktiviseerub ÜRO peasekretäri eriesindaja naiste ja noorte õiguste küsimuses Kersti Kaljulaid, siis ei ole see kindlasti seotud naiste ja laste vägistamise ja tapmise teemaga Ukrainas. Aga kõik muud ettekäänded enese eksponeerimiseks sobivad küll.
Nii esineski „eriesindaja“ (mitte ajada segamini ERR-i esindajaga) ERR-is looga „Kersti Kaljulaid: tanki äraviimine integratsiooni vilju ei hävitanud“.
Proua Kaljulaidil on kahtlemata õigus selles mõttes, et „integratsiooni vilju“ hävitas hoopis tema enda poolt roosiaeda esinema kutsutud „Maxima Sveta“, kes seal eestlasi nende rahvusriigi peol venelaste nimel sarjas, solvas ja tembeldas.
Loomulikult ei piirdunud Kersti Kaljulaidi aktiivsusperiood ühe looga. Kuna sõtkuda pedaale on sellise lämmatava aafrikapalavusega ilmselge enesetapp, sõitis ta eile Narva tõenäoliselt üldsegi mitte rattaga, kuigi tuletas seal kohalikele meelde, et eelmisel suvel liikus Narvas just kaherattalisega.
Eile kohtus Kaljulaid linnavalitsuse ja linnavolikoguga, jalutas mööda promenaadi koos Katri Raigiga. Üldiselt oleks ju täitsa talutav visiit, kui Kersti Kaljulaid, rääkides tanki demonteerimisest, ei hakkaks targutama ajaloolisel teemal ja tooma võrdlusi, väites, et „kui Rootsi oleks praegu tunginud Soome, siis oleks Narvas demonteeritud mälestussammas, mida tuntakse „Rootsi lõvi“ nime all ja mis oli püstitatud linnas 1936. aastal“ (tõlge rus.err-i venekeelsest tsitaadist – I.M.)
Nojah, „если бы Швеция сейчас вторглась на территорию Финляндии“ kõlab vene kõrva jaoks nagu tuntud „если бы да кабы во рту росли грибы, то это был бы не рот, а был бы целый огород“. Seda on väga raske tõlkida eesti keelde, võib-olla on see tuntud „oleks minu olemine“ vaimus. Ühesõnaga „Juhul kui, juhul kui kasvaks suus sul hundinui…“, sest sellise kuivaga seened ei kasva isegi Orissaares mitte.
Ma tean, mis oleks juhtunud, kui näiteks Mart Helme ütleks paar aastat tagasi avalikult sama, ehk „kui Rootsi tungiks Soome“ – K.Kaljulaid kutsuks jälle kokku riigikaitse nõukogu ja kõik reformarid koos kahekümnepäise Eesti Ekspressi, kolmekümnesuise ERR-i ja filiaaliderohke Postimehega kiljuksid kuu aega, nagu aia vahele jäänud siga, et EKRE solvab liitlasi ja šokeerib häid naabreid.
Siin tuleb meelde president Toomas Hendrik Ilves, kellele heideti kogu aeg ette, et ta mälus tähtsatel kohtumistel mingit nätsu. Ja ka tuntud reklaamipõhine uusrahvatarkus „vahel on parem mäluda, kui midagi öelda“.
+ + + + + + +
Aga kuna täna on Taasiseseisvumise päev, siis rõõmustas Postimees oma lugejaid toreda looga „Kuku raadios saab kuulda Rüütli, Ilvese, Kaljulaidi ja Karise lemmiklaule“.
Leht kirjutab: „Iseseisvuse taastamise päeva puhul 20. augustil kõlab midagi ainulaadset kogu maailma mastaabis. Kuku raadio saade Jukuraadio muutub hoopiski «Presidentide diskoks». Piduliku päeva puhul… mängivad oma lemmiklaule presidendid Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid ja Alar Karis.“
Ah et ainulaadne maailma mastaabis… Hea, et Eesti on jälle liidrite hulgas, nagu kunagi tolle tiigriga! Millegipärast tuli aga kohe meelde Joel Steinfeldti „Päkapiku disko“, kuid see on muidugi täiesti vägivaldne paralleel. Selle kontserdi puhul tekkib muidugi kiuslik küsimus, mis pistmist on taasiseseisvumisega kahel viimastena mainitud isikul, aga olgu. Härra Arnold Rüütli suhtes küsimusi ei ole, ka Toomas Hendrik Ilves oli tasemel, kui 2007. aastal tekkis Eestis meie iseseisvuse jaoks üsna ohtlik olukord. Las nad siis mängivad lugusid, see on ikka palju parem, kui see, et tuleksid plaate keerutama mingid muidumudijad, feministid, vähemused või Rohke Debelakk.
„Iga president mängib Jukuraadio Presidentide Diskol 10 lugu. „Aga et see ei oleks suurtes blokkides ja üksluine, siis tegime me nii, et laulud tulevad järjekorras. Alustame Arnold Rüütlist, järgnevad Toomas Hendriku, Kersti ja Alari valitud palad, siis tuleb minu laul, et asi liiga presidentaalseks ei muutuks ning siis läheb jälle kõik otsast peale,“ kirjeldas Raid.
„Alari, Kersti ja Toomas Hendriku palad“ kõlab väga semulikult. Aga meil ongi väike hubane riigike, kus isegi iga õllesõber võib patsutada presidenti vastu õlga või isegi anda talle heleda laksu vastu tagumikku. Et noh Alar, kuda kube kerab?
„Kuna Raid ei soovi üllatust rikkuda, siis ta ei avalda ühegi presidendi lugusid. Kuulake saadet, lausus Raid,“ vahendab Postimees.
Seda polegi vaja – nagu me ei teaks, kes mida mängib. Härra Arnold Rüütel kindlasti tellib „Ukuaru valsi“; Toomas Hendrik Ilves – midagi Bob Dylanilt, kes teda pikalt saatis; Alar Karis – laulukese taidlusansamblilt „Rentaablus“, kus ta ise mängis mingit mandoliini.
Kersti Kaljulaidi tõenäoline playlist: „Olen loobuda sust proovinud“, sest neid sõnu ta ise ütles aastaid tagasi Pearu Paulusele, ja mis mõttes, ei teagi. Teiseks oleks tema enda poolt Putinile Kremlis ümisetud „Kaunim linn on Eestis Tartu“ (Putin eelistas siiski meie õnneks Mariupoli), kolmandaks aga loomulikult „Y.M.C.A.“ ansamblilt Village People. Neljas lugu oleks „I Hate Them Still“ soome ansamblilt Deathbound, viies – „Shitstorm“ trashmetal bändilt Enemynside.
Kõiki nimetada ei viitsi, ka ei taha Juku mängu segada, tal oli niigi raske hommik, aga lõppeks Kersti Kaljulaidi DJ set kindlasti firmalooga Ivanhoe – Eesti vajaks presidenti – YouTube
Ivan Makarov