Energeetika eest vastutavatel poliitikutel peaks olema kõrval keegi, kes teemast ka midagi jagab

Lugesin Maaelust artiklit päikesepaneelide paigaldamise probleemide kohta ja seal toodi välja, et esiteks: teadlased ei osanud ette näha, et selline buum tuleb, ja teiseks: meie elektrisüsteemi võimsus ei luba enam päikeseparke ühendada.

Ikka ja jälle selliseid asju lugedes tekib mul küsimus, kuidas rohepööret üldse juhitakse? Miks Eesti ja ka Euroopa poliitikud üritavad juhtida protsessi, millest nad mitte midagi ei tea? Miks Eesti energeetika eest vastutavate ettevõtete eesotsas on inimesed, kes suudavad ainult dokumente toota ja miks ei ole nende inimeste kõrval näiteks tehnikajuhina energeetikuid, kes reaalselt saavad ka aru, mida nad teevad, mida on võimalik teha ja mida ei ole võimalik teha.

Esimene probleem rohepöördega on see, et üritatakse enda riiki näidata jube heas valguses ja heitmed jätta naaberriiki. Sedasi tegutseb ka Eesti. Miks siin arvatakse, et päikese-energia ja ka tuule-energia ilma salvestusvõimsusteta midagi päästavad? Ammuilma on ära tõestatud, et peale esimeste tuulegeneraatorite paigaldust hakkas Eesti elektritootmine rohkem saastama, mitte keskkonda säästma. Viide selle artikli juurde on SIIN, autoriks Rein Oidram. Tema hinnangul on Eestis põlevkivi energiale peale makstud ca 800 miljonit eurot selle aja jooksul, kui on toimunud roheenergia eksperiment.

Teine väga suur probleem on see, et hetkel meil ehitatud roheenergia allikad on juhitamatud. Juhitamatus teeb roheenergia rämpsenergiaks, mida ei ole võimalik suurt üle 10% elektrivõrku lasta. Meil seevastu üritatakse teha võimatut ja siis kiidetakse, et me müüme selle energia naabritele. Aga mida naabrid selle energiaga peale hakkavad?

Ainukesed naabrid, kes tõesti sellise energia üle rõõmustavad, on need, kes toodavad elektrit maagaasist. Ainult maagaasi generaatoritega (generaatorit ajab ringi võimas sisepõlemismootor) on võimalik kasutada juhuelektrit, mida hetkel meie roheenergia ka on. Kui toodetakse energiat tuumajaamadega või siis mingi aurukatla põhimõttel süsteemidega, siis ei ole võimalik stabiliseerimata roheenergiat kasutada.

Mida peaks tegema?

Esimene asi, mida peaks tegema, on see, et poliitikud peaksid andma energeetikasüsteemide arendamise ohjad üle energeetikutele, mitte üritama ise asja juhtida. Hetkel on seis selline, et ajuoperatsiooni on pandud tegema koristaja ja siis loodetakse, et patsient ellu jääb. Ei jää patsient sellises operatsioonis ellu ning meie tuled ei jää põlema, kui asjatundjad süsteeme ei arenda.

Kui minna tehnilise poole peale, siis esimese asjana peaks kõikidele suurtele rohelistele tootmisvõimsustele kohaldama moratooriumi ning enne korda teha praegused tootmisvõimsused. Kindlaid tootmisvõimsusi on meil kindlasti vaja praeguse elektri tarbimise juures vähemalt 1600MW, sest pimedas ja tuulevaikses saab energiat toota kas maagaasist või auruturbiinidega.

Siin ei päde ka väide, et meie välisühendused tagavad meie energiajulgeoleku. EI TAGA ega hakkagi tagama. Siiani tagasid enam-vähem, kuna Soome ostis palju energiat Venemaalt. Hetkel on suur tõenäosus, et Soome jääb ca 3000MW võimsusega energiadefitsiiti ja seda siis talve perioodil. Soome peale me loota ei saa. Läti peale ka ei saa loota, kuna nemad toodavad elektrit maagaasist, mida Euroopas põhimõtteliselt ei ole.

Kõik olemasolevad roheenergia tootmisvõimsused tuleb varustada energiasalvestusega ja kõik sellised süsteemid peavad olema juhitavad võrgu operaatori juures. Võrguoperaator peab nägema ka seda, kui palju energiat on salvestatud. Peale seda on võimalik ka nii uusi tuulikuid kui ka päikeseparke ehitada ja jällegi peavad ka need olema varustatud energiasalvestusega.

Ma ei saa siiani aru, miks me ei kasuta meie rohegaasi tootmise potensiaali? Miks riik ei võta ette samme, et põllumehed tahaksid ehitada biogaasijaamu. Miks riik ei kohusta biojäätmeid ümber töötlema biogaasi jaamades? Miks riik arvab, et turg reguleerib?

Riik peab kiiremas korras loobuma energeetikasektorist dividendide võtmisest ja suunama selle raha hoopis biogaasi jaamade ehitusse. Miks ei võiks Enefit Green ehitada suurte farmide ning linnade juurde biogaasijaamasid ja seda mitte riigi antud rahast, vaid Eesti Energia, Eleringi, Elektrilevi ja põlevkivi tootmisest tulnud kasumitest? Kui seda ei soovita teha, siis peab riik looma riikliku investeerimispanga, mille vahenditest oleks võimalik anda põllumeestele pikaaegset laenu biogaasi jaamade ehitamiseks ja laen makstaks tagasi biogaasi tootmise kasumitest.

Ilmselge on see, et põllumehel on peamine põllumajandus, mitte gaasi tootmine ja selleks tulebki põllumehele appi tulla, et meie väärtuslikke ressursse ei raisataks, vaid kasutataks maksimaalselt efektiivselt.

Kuidas siis rohepööre ellu viia?

Meie tehnoloogilise taseme juures ei ole võimalik veel loobuda fossiilsetest kütustest. Puiduga elektri suurtootmist teha on ka väga mõttetu, sest see ju ka süsiniku atmosfääri paiskamine. Naljaga pooleks võib öelda, et ka nafta, maagaas ja põlevkivi on taastuvad energiaallikad. Iseasi, kas meie planeedil enam tekib nende taastumiseks tingimusi.

Kuid kui püütakse siiski midagi teha, siis peab iga majapidamine ise hoolitsema enda energiavajaduse rahuldamise eest. Ehk iga hoone, mis tarbib elektrit, peab ise seda tootma ning salvestama kohapeal, et seda energiat tarbida siis, kui ei saa toota. Sama on ka elektriautode laadimisega. Ei ole võimalik elektrisõidukeid suurtes kogustes laadida tavalise elektrivõrgu võimsuste pealt, kuna sealt ei ole võimalik nii suuri võimsusi võtta.

Lõpetuseks saab panna ainult poliitikutele südamele seda, et palun ärge kustutage oma rumalusest meie lampe aastaks 2030, vaid andke juhtimise järg üle asjatundjatele, kes ka reaalselt saavad aru, mida nad teevad!

Margus Sild, Combimill Sakala OÜ elektrik/automaatik, Järvamaa Kutsehariduskeskuses külalislektor elektri/automaatika alal