01.09.2022
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Vaimselt tervele inimesele on omane kaastunne teiste inimeste, teiste olevuste vastu. Me tunneme kaasa nendele, kes on raskustes, leinas, kellega juhtus õnnetus, kellele tehakse ülekohut. See kaastunne ei piirdu ainult emotsiooniga, see paneb paljud inimesed ühiskondlikult või poliitiliselt tegutsema, et meil oleks vähem põhjust ülekohtu ohvritele kaasa tunda.
Ka konservatiivide tegutsemise aluseks on tänapäeval ju kaastunne. Soov kaitsta oma rahvast poliitilise ülekohtu eest, ahnete ja rumalate inimeste ülemvõimu ja petturitest röövlite eest.
Tänapäeval on aga väga levinud selle uus vorm, valikuline kaastunne, mis on suunatud vaid teatud gruppidele või liikidele. Teiste suhtes ollakse vaenulikud ja halastamatud. Kirglikud loomakaitsjad ja veganid on valmis julmalt hävitama paljude inimeste elutöö (karusloomafarmid, loomakasvatus), ka feministid ja LGBT-kogukonnad nõuavad teistelt sallivust enda suhtes, aga ise käituvad äärmuseni sallimatult kõigiga, kellele nende agressiivne avalik tegevus ei meeldi.
Kuhu kaob neil see kaastunne siis, kui on tegemist teistsuguse inimesega? „Samapalju inimesega“?
Rita Holm tegeleb seksuaalkuritegude ohvrite aitamisega – olen valmis uskuma, et ta teeb seda paremal tasemel kui televisioonis näidatud lasteaia nokulaulu-tunnis.
Sellest on ikka mitu aastat möödas. Ehkki, ta ei ole ju ise tunnistanud, et see tund oli ebaõnnestunud? Vastupidi: ta on nõudnud kohtu kaudu tuhandeid eurosid „valuraha“ nendelt, kes reageerisid tema tunnile ja ajalehes avaldatud mõtetele negatiivsete kommentaaridega. Ta otsis need välja isegi kinnistest sotsiaalmeedia gruppidest! Ja süüdistas laimamises ja laimajate õigustamises isegi kriitiliste artiklite kirjutajaid? Nende inimeste vastu ei ole tal olnud mingit kaastunnet.
Liberaalne – see tähendabki tänapäeval valikulist: ta kiidab seda, mis temale meeldib ja laidab seda, mis temale ei meeldi, tõde pole tähtis, sest liberaali tõde on suhteline. Tõde on see, mille liberaal parajasti tõeks kuulutab. Liberaal koosneb dogmadest, mida ta ei kavatse (ega ju oskagi) põhjendada.
„See pole nii,“ ütleb ta vaid mõtete kohta, mis ei lähe kokku tema dogmadega. Ta ei esita kunagi mingeid argumente, sest dogmat ei ole vaja seletada, sellesse tuleb uskuda, sellele tuleb vastuvaidlematult alluda!
8. augusti Tartu Postimehes oli Rita Holmi artikkel „Ehkki Eestis napib terapeute, ei jää seksuaalkuritegude ohvrid abita“. Autor on nüüdseks kvalifitseeritud seksuaalkasvatajaks ja -nõustajaks. Tuntuks sai ta aga juba siis, kui ta alles Soome Sexpo kursustel seksuaalprogressi teooriaid tudeeris.
Artikli sissejuhatuses „tühistab“ seksuaalkasvataja ära igasuguse võimaluse kriitiliseks suhtumiseks alljärgnevatesse mõtetesse. Mõtelge enne, kui mind kritiseerima hakkate! Saate, raisad, ka oma karistuse kätte!
Loomulik mõttevahetus normaalsete inimeste vahel käib teistmoodi. Kellegi avaldatud kriitilisele mõttele või hinnangule vastatakse, mitte ei nõuta solvamise eest raha.
Võtan siis riskeerida. Olen ju oma osa tema kassasse ära maksnud.
Tsiteerin:
„Nüüdisaegne seksuaalkasvatus õpetab lastele muu hulgas, kuidas ennast pedofiilide ja teiste väärkohtlejate eest kaitsta, ja ka seda, kuidas vajaduse korral abi otsida. Seksuaalkasvatuse üks ülesanne on just seksuaalkuritegude ennetamine.“
Muu hulgas? Üks ülesanne? Ja mis on see „muu“? Soodüsfooria lasteaiast peale? LGBT propaganda? Sooneutraalne abielu? Noku-tussu-laulud? Noku on samasugune kehaosa nagu kõrvad?
Pealtnägija näidatud ja internetis rohkesti levitatud Rita Holmi lasteaia seksuaalkasvatuse näidistunnist ei paistnud välja ei kaitset väärkohtlemise eest ega seksuaalkuritegude ennetamist. Olen nõus alushariduse pedagoogi Eeva Holmi väitega, et (selline) varajane seksuaalkasvatus on kurjast, sest sellega võetakse lapselt ära teda kaitsev loomulik häbitunne.
Rita Holmi (artiklis) dogmaatiliselt lausutud „See pole nii“ mind vastupidises ei veena.
Ta ise ütleb selles artiklis: „Kolm aastat tagasi sel teemal oma esimest arvamuslugu kirjutades ei osanud ma aimata, millise pommi lõhkema panen. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, olen ennast seksuaalnõustajaks koolitanud ja loonud Eestisse organisatsiooni aitamaks seksuaalvägivalla ohvreid. Samuti on väga paljud mind toona räigete sõnadega rünnanud ja laimanud inimesed kätte saanud oma karistuse. Selle taustal loodan kogu südamest, et kui nad kavatsevad veel kedagi veebis solvama ja laimama hakata, siis nad ehk vähemalt mõtlevad, enne kui „Enterit“ vajutavad.“
Kas pole julm sissejuhatus ühe kaastundliku inimese artiklile, kes on küll loonud organisatsiooni vägivalla ohvrite kaitseks, aga tunneb rõõmu sellest, et tal on õnnestunud karmilt karistada neid, kes tema tegevuse taset, stiili ja seksuaalprogressi revolutsioonilisi teooriaid hinnata ei osanud?
Huvitav oleks ka teada, kuidas koolitatakse ENNAST seksuaalnõustajaks?
Vägivallaohvrite nõustajal peab olema palju inimlikku kaastunnet ja mõistmisvõimet. Eriti peaks suutma kriitikat välja kannatada inimene, kes läheb avalikult võitlusse mingite inimestesse väga kindlalt kinnistunud põhimõtete vastu. Ja ta peaks oskama ja julgema sellele kriitikale avalikult vastata. „See pole nii“ ei ole vastus!
Rita laskis saata välja sadu (!) rahanõudeid inimestele, kes olid sotsiaalmeedia (kinnises) vestlusgrupis tema tegevuse kohta kirjutanud negatiivse kommentaari. Kasvõi üheainsa sõna! Süüdistused olid räiged ja ähvardavad, nii et paljud maksid nõutud summad ära.
Minu puhul olid süü hulka arvatud ka need artiklid, kus ma olin objektiivselt püüdnud käsitleda nii levitatud „nokulaulu“ videotundi kui tema „solvumist“ ja massilisi (minu meelest ebaõiglasi) kohtuprotsesse. Seega sirutas progressiivne seksuaalnõustaja oma kaastundliku käe (juriidika abiga) ka demokraatiat piirama, sõnavabadust ära keelama!
Kas saab teisi laimamises süüdistada see, kes ise neid süüdistades laimab ja valetab?
Üks süüdistus kõikidele ohvritele oli see, et nad olla kahjustanud Rita Holmi mainet. „See pole nii,“ võiks tema kombel öelda, sest ise ta tunnistab, et „pärast eelnimetatud „Pealtnägija“ saadet võttis meiega kolme päeva jooksul kontakti üle poolesaja inimese.“
Mitte ükski neist negatiivsetest kommentaaridest, mille eest Rita soovis saada (ja paljudelt saigi) tuhandeid eurosid, ei kahjustanud tema mainet! Seegi terve lehekülje pikkune artikkel tõestab seda! Niisiis oli see osa süüdistusest VALE! Kas ei peaks ta trahviraha tagasi maksma?
See on täiesti normaalne, et keegi ei saa meeldida kõikidele, igasugustel ideedel on omad pooldajad ja vastased. Ja erimeelsusi saab lahendada sõnadega, mitte trahvidega. Kohtu abiga ei võida keegi endale austajaid!
Ka „laimamine“ on valesüüdistus, sest kõik negatiivsed kommentaarid on subjektiivsed hinnangud mingile konkreetsele tegevusele või avaldatud mõtetele, mitte „faktiväited“ isiku kohta, nagu hagis neid nimetatakse. Mingi hinnangu avaldamine kellegi avaliku ja avalikkust mõjutava tegevuse kohta kuulub sõnavabaduse alla ja on demokraatlikus Eesti riigis Põhiseadusega kaitstud!
Kes kaitseb inimesi juriidilise vägivalla eest?
Karistus peab olema proportsionaalne kuriteoga. Ebaõiglane karistus jääb inimestesse kauaks püsima, valusa pettumusena nii konkreetsetes üksikisikutes kui ka terves juriidilises süsteemis. Inimene saab ainult ise kahjustada oma mainet. Kui keegi oleks kommentaaris öelnud tema kohta, et ta kelleltki midagi varastas või kellegi maja põlema pani, – see oleks tõesti olnud laimamine ja maine kahjustamine.
Keegi midagi taolist ei öelnud! Kõik kommentaarid olid sündinud sellest, et tema „nokulaulu“ õpetamine lasteaia segarühmale oli nende meelest ebasünnis ja lastele alandav! Hetkereageering, nagu üks kommentaar tavaliselt on, või ka kaalutud hinnang tema väga provokatiivsele avalikule tegevusele ei ole laimamine ega tema maine kahjustamine!
Negatiivne kommentaar võib muidugi mõjuda solvavana, kui inimene ise arvab, et tema tegeleb õige asjaga, – aga see on selle inimese enda subjektiivne hinnang, justnagu subjektiivne hinnang on ka see solvav kommentaar!
Juriidika ei peaks tegelema inimeste subjektiivsete emotsioonide või ettekujutustega!
Juriidika peab suhtuma mõlemasse tülipoolesse võrdselt ja objektiivselt: kui Soome Sexpo õpilasel on õigus pidada solvavaks negatiivset kommentaari tema tegevuse kohta, siis peab ka sellel kommenteerijal olema samasugune õigus pidada solvavaks (või sündsusetuks) meie kultuurile võõra seksikultuse propageerimist lasteaia segarühmas!
Ja kohus peab sellist „solvumisetüli“ ausalt ja sisuliselt ja erapooletult analüüsima, mitte automaatselt uskuma juriidilisi ähvarduskirju.
Jah, meil oleks vaja mingit rahvuslikku lepitusagentuuri!
Lisan igaks juhuks, et mul ei ole mingit soovi ega kavatsust nende mõtetega Rita Holmi mainet kahjustada ega teda halvustada. Usun, et nendega, keda ta aidata suudab, teeb ta head tööd. Soovin talle selles edu. Aga siiski oleks hea, kui ta ka mingilgi määral arvestaks ka kriitikaga.
Malle Pärn, rahvuskonservatiiv, kolumnist, näitleja ja teoloog