Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peep Leppik: Gorbatšov kui suurmees

-
02.09.2022
On mälestamise aeg…
© Scanpix

Augusti lõpupoole näitas Current Time TV venekeelne kanal dokfilmi Mihhail Gorbatšovist. Tegemist oli intervjuudega tema 90. sünnipäeva eel. Väga inimlik ja mõneti kurb film, kuna inimene, kes oli olnud üle kümne aasta ühe suurriigi tipus ja muutnud maailma, oli jõudnud elutee lõpule. Ta oli haiglast toodud välja vaid intervjuude salvestamiseks; isegi ruumis liikus ta tugiraamile toetudes. Kuid Gorbatšovi mõistus oli selge, tõsi – küsimustele vastamisel mõtles kaua, rääkis lühidalt, kuid vaimselt jäid küsitlejad talle siiski alla.

Gorbatšovi lahkumisele järgnenud päeval näidati sama filmi taas ja algas ka massiline hinnangute andmine tema elutööle. Neid oli huvitav jälgida, sest mõnedki olid üsna vastandlikud. Miks? – see huvitab alati mõtlevat inimest.

Nõustun sedapuhku Läänest tulnud hinnangutega, mis olid üsna ülistavad, kuigi põhjendused ei pruugi minu omadega kokku langeda. Samas tuli Idast mitmeid negatiivseid hinnanguid, millede põhjusi võin isegi mõista, kuid samas ei nõustu ma nendega. Kas see on tagantjärgi tarkus või hoopis mõtestamise küsimus?

Gorbatšov tegi pärast Moskvasse toomist 1978 ülikiiret karjääri. Mõelgem just põhjustele, aga samas ka olukorrale 1985, kui ta sai kompartei peasekretäriks. Teda ümbritses juba Stalini loodud hiiglaslik bürokraatlik partei-võimuaparaat, millega tuli igal sammul paratamatult arvestada.

Lugesin äsja Juhan Sillaste raamatut (2009) perestroika-ajastu majandusprobleemidest just Moskva poolt vaadatuna, kus selle bürokraatiamasina varjatud haarmed (KGB ametkonnast rääkimata) lausa ootamatult hakkasid toimima. Kui väidetakse, et Gorbi ei andnud meile iseseisvust, siis tegelikult ikka andis, aga seda tegi ta varjatult-kaudselt.

Teinuks ta seda otse, näiteks 1989 Balti keti ajal, olnuks ta ka ise kadunud koos perestroikaga. Ta kõndis ju noateral, mida võimaldas just tema inimlik-demokraatlik olemus ja mis tegigi ta suureks poliitikuks. 1991. aasta augustis „saadi ta siiski kätte“, aga nüüd oli juba hilja…

Meie taasiseseisvumise kinnitas ju ka N. Liidu Riiginõukogu Gorbatšoviga. Nüüd oli aeg küps! Boriss Jeltsini Venemaa tegi seda varem, kuid Gorbatšovi ja Jeltsini vastasseisu tulebki vaadata huvide-eesmärkida seisukohalt – Gorbatšov esindas (lõpuni) NSVL-i ja Jeltsin Venemaad. Siit ka normaalsed (!) poliitilised vastuolud.

Võib mõista ukrainlasi, keda pahandas Gorbatšovi väide, et õnnetule Krimmile on Venemaal Ukrainast suuremad õigused. Nõustugem isegi sellega, kuid 21. sajandil ei tehta seda iialgi vägivaldselt. Tbilisi ja eriti Vilniuse veresauna on pandud Gorbatšovi süüks, mis õige niipalju, et Gorbatšov oli tohutu impeeriumi  riigipea sel ülisegasel ajal.

Aga kõik, mis jääb tavainimesest veidi kaugemale, ei tule arvesse – Afganistani sõja lõpetamine, tuumarelvastuse piiramine ja osalt hävitamine, nõukogude vägede ära toomine kogu Ida-Euroopast ja Saksamaa ühendamine Varssavi sõjalise lepingu lõpetamiseni. Algas ka suhtlemine muu maailmaga (saime isegi alles 1989 välismaale) – külma sõja lõpetamine – see toimus kõik tänu Gorbatšovi poliitikale ja suhtlemisele. Või ootamatult vabad mitmeparteilised valimised 1990.

Just nii – samm-sammult – lammutati „kurjuse impeeriumit“ ja ikka tänu Gorbi tegevusele (või tegevusetusele). Et sel teel edasi liikuda pidi ta paradoksaalselt lähtuma just NSV Liidu uuendamisest ja/või säilitamisest. Tõeliselt keeruline peen tsirkusetrikk, aga mitte isiklikes huvides (selle mõtte saatis välja Navalnõi vanglamüüride vahelt pärast Gorbi lahkumist).

Nobeli rahupreemia oli ta igati ära teeninud. Lõpuks, laupäeval 3. septembril saab see väsinud suur inimene oma kalli Raissa kõrvale Novodevitšje kalmistule Moskvas (mõlemad muide ukraina ja vene juurtega). Tänase Venemaa president teda ära saatma ei minevat … Lihtsalt väga erinevad inimesed selles maailmas!

Peep Leppik, üks vananev koolmeister (PhD)