08.09.2022
Tallinn
Hiljuti sõitsin Lihulasse Tiit Madissonile püstitatud ausamba avamisele, kui mulle meenus, millele ma väikese lapsena koos oma perega tunnistajaks olin: Rapla lähedal maantee äärsel heinaniidul lendles õhtupimeduses suur tundmatu objekt. Mõtlesin et vähemalt korra elus olen maavälise külalisega kokku puutunud, kui muidugi tegu polnud maist päritolu lennuaparaadiga – kuid siis plahvatas mu peas mõte, et tulnukaid kohtab AS Eesti Vabariigis pigem pealinnas, kui mõnes hõredamalt asustatud Eesti paigas. Tähendab ju tulnukas ei midagi rohkemat, kui võõras, kes on mujalt saabunud.
Kellelegi pole enam uudis, et Tallinnast on saanud multikultuurne, kaks-kolmkeelne linn, kus inimeste vahel vuravad Bolti rattad, sõiduteedel sõidavad Bolti autod, mustanahalised on endale siia juured alla ajanud, kõndides tänaval käed taskus, justkui poleks tal kuhugile kiiret, kaubanduskeskustes domineerib slaavi temperament või angloameerika tarbimiskultuur ning ääretult väheseks on jäänud soomlasi, need kelle moodi eestlane kunagi olla tahtis. Kogu selle segasummasuvila keskel leidub mõni vikerkaare sümboolika kasutaja ning eesti keelt kõnelev vanamammi; viimase käest sooviks küsida, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Ma parafraseerin Martin Helme 1. septembril riigikogu suures saalis maha peetud sõnavõttu energia teemal kui ütlen, et globaliseeruv Tallinn on pikalt planeeritud poliitiliste utoopiate elluviimise tulemus, multikultuursus on immigratsioonireeglite lõdvendamise tulemus ning kõik me saame aru, et Ukraina sõda ning Venemaa (ja USA) geostrateegilised mängud veelgi võimendavad seda trendi, aga ta ainult võimendab seda. Sest ettevalmistustöö ühetaolise nö võrdse maailma ehitamiseks sai alguse juba palju varem. Justnimelt ühetaolise, sest maailmas, kus kõik rahvad ja kultuurid elavad segamini koos, pole eriliselt rikastatud maailm, vaid eriliselt ühetaoline ning kultuuriliselt manduv maailm, kus esimeseks kannatajaks on Tõde.
Euroopa Liitu astumine, olukorras kus ligi 40% hääleõiguslikest kodanikest ütles oma JAH-sõna, tähendas ühtlasi Trooja hobuse sisselaskmist etnilisele kodumaale kui ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi seadusandlusesse. Mitte justkui, vaid tegelikult ongi tulnukad kui mujalt saabunud bioloogilised olendid meie rahvusliku kapitali kallal. Seda kõike aga ei sünniks meie silme all, kui moonakatest kaasmaalased oleks õigel ajal julgeolekustrukuuridest kõrvaldatud ning korruptiivne vaim poleks võimule pääsenud. Kõik need kallased-ansipid ja pihlid-sinisalud, tulnuks riiklikest struktuuridest eemal hoida või nende tegevusele piir seada ning madissonidele võimalus anda.
Ma tahan elada riigis, kus pealinn on eestikeelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat pargis nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob saabuv talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine.
Tuleme tagasi sinna Rapla lähedale ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda, mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime, et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel.
Kenno Põltsam, Kuusalu EKRE