12.09.2022
Tänase päeva üks tähelepanuväärseid sündmusi oli presidendi Alar Karise kõne Riigikogu uue istungjärgu avamisel.
Riigipea kõnet soovitaksin kõigile kusagilt internetist kuulata, sest kõigi eesti kanalite teleuudised haarasid kinni tema kujundist „riigieelarve pole mutiauk ega igiliikur“, mis oli jällegi natuke kohmakas, aga seda „ümberaugujuttu“ oli kogu vabariigi eeter täis. President rääkis kaalutletult õigeid asju, aga tema kõne viimane osa oli nagu teise sule alt, nagu seda oleks kirjutanud mingi suvaline Kristjan.
Kõik teleuudised jätsid välja kõige olulisema osa: et president on vastu nii võimalikule seadusele võõrriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmisest kui ka üldrahvalikele (otsestele) presidendivalimistele. Ma juba pöörasin tähelepanu tõsiasjale, et riigipea sisuliselt jagas rahvasaadikutele juhtnööre, mille kallal nendel ei tasuks töötada.
Kõige hullem oli aga võrdlus, mille kohaselt harimatud inimesed Eesti võimu sees on hullemad, kui vaenuliku riigi dessandi või tanki saabumine Eestisse. See tähendab ju, et vene dessant ja tank on siis paremad, kui mõni ebapädev Eesti juht? Mitte midagi rumalamat ei ole ma ühegi Eesti riigipea kõnedes kuulnud. Kui presidendikantselei ei võta ennast kokku, võib selline ohjeldamatu fantaasia presidenti ja kogu riiki ükskord ikka väga kõvasti alt vedada ja häbistada.
Praegu aga toimub tavakohane kinnimätsimine mahavaikimise läbi. Üritame ise meenutada presidendi kõnet:
Ma olen teie president,
Ja teie – minu rahvas.
Teid sadakond on kõigest, ent
See ongi kõige vahvam.
Kui tuleb vaenlase dessant,
Kui täristavad tukid,
Ka siis ei ole elu sant –
Nii sant, kui Kallas pukis.
Eelarve pole mutiauk,
Vaid teile raha pistja.
Ei ole orav ablas haug
Ja Toomas pole Kristjan.
Ei soovi ma, et tõuseks hind
Ja pööbel trügiks saali,
Et nelja aasta pärast mind
Siin valiks tädi Maali.
Tööpõld te ees on suur ja lai –
Ja, palun, hoidke loomi.
Et iga siinne Nikolai
Saaks valida taas Toomi.
Siin iga Vene гражданин
On mulle väga kallis.
Kõik meie inimesed siin,
Ja mina – nende Karis.
+ + + + + + +
Täna mulle mingil hetkel tundus, et maailm on kuidagi topelt või siis panin ette valed teleskoopilised prillid. Alles nägin Jüri Ratast Riigikogus eesistumas, kõnet pidamas ja presidenti esitlemas – ja juba on ta (Ratas) parlamendi ees rahvale kõnelemas.
Ehk alles oli ta kõrgeima seadusandliku võimuorgani pomo, vehkis haamriga – ja hetkega kehastus ümber võimu ehk ka tema enda vastu protestijate ehk putinistlikuks pesaks muutunud keskerakonna poolt kokkuaetud vanakeste pealikuks. Nagu laulukeses, mida pühendasin eelmisel sajandil Tõnis Erilaiule ja mida esitas Urmas Alender: „Onu on siin, onu on sääl, onu on iga nurga pääl!“
https://www.youtube.com/watch?v=hT8NlR6_vpM
Härra erakonna esimees Ratas läks miitingul nii hoogu, et žestikuleeris, nagu itaallane, ja kui tol hetkel oleks uksest väljunud Riigikogu esimees Ratas, siis esimene esimees oleks teist esimeest visanud millegagi, mis käepärast oli.
Kui vaatan Jüri Ratast kõnelemas ja askeldamas, siis alati mõtlen, et kena ja andekas inimene, kes võiks meie Eesti jaoks nii palju ära teha, aga sidus ennast hoopis stalnuhhinite-toomide kambaga ja pääses võimule alati Jedinaja Rossija valijate armust ning ajab Eestit ja eestlasi vaenavate parteikaaslaste sigadusi kinnimätsimas sellist mõistusevastast kelbast, et kärbsed lähevad lolliks. Ma ütleksin isegi, et kui Eesti on juba üle 30 aasta taas vaba, siis Jüri Ratas on endiselt okupeeritud Toomi suguste poolt. Ei taha mõeldagi sellele, missugust vaimset vägivalda ja milliseid alandusi peab juba aastaid taluma see ilus sportlik inimene. Eriti nüüd, istudes Tallinna linnavolikogus sellises seltskonnas…
Kui palju aatelisi eesti inimesi on lahkunud keskerakonnast, aga kõik sealsed korruptandid ja putinlased istuvad nagu kinniliimitud ja saavad veel lisagi teistest erakondadest saamahimu pärast üle jooksvate tegelaste näol.
Tõuske põlvedelt, härra Ratas, ja järgige Isamaa eeskuju – visake keskerakonnast kogu Eestile vastutöötav seltskond. Äkki saate siis valitsusse ka. Teil pole nii palju küttepuid, et kõik vanurid ära osta, nagu täna Toompeal
+ + + + + + +
Ma ei ole seltskonnaürituste jälgija, aga kuna veebimeedia on selline siga, et selle lood ja informatsioon hüppavad sulle ise näkku, siis pimedat mängida ka ei õnnestu.
Otsisin informatsiooni mingi auväärse naise kohta – võib-olla Leida Peipsi või Ene Ergma kohta, täpselt ei mäleta – ja äkki tungis minu silmamunadesse rahvuslehe Postimees lugu „Vanemate patud / Brigitte Susanne Hundi kohta kirjutatud vulgaarsuse peab kinni maksma kommenteerija pärija.“
Leht kirjutab: „Brigitte Susanne Hundi sünnipäevapeost rääkinud artikli alla jäetud krõbe kommentaar läks kalliks maksma. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt peab seltskonnastaarile hüvitise välja käima aga netikommentaatori pärija. Möödunud nädalal sai ringkonnakohtus punkti teinegi Brigitte Susanne Hundi kohtuvaidlus netikommentaatori vastu. Nimelt jättis netikommentaator ühe meediaväljaande artikli alla Hundi sünnipäevapeost kommentaari „See on meie riigi supper-pupper staarlibu“. Seltskonnatäht esitas… kommenteerija vastu hagi, nõudes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglase äranägemise järgi.“
Selline lugu siis: pahateo sooritaja suri, aga tema patud nuheldakse järglase peal, nagu juute kiusanud hitlerlaste kuritegusid nuheldakse isegi tänaste saksa imikute peal. Õiglus võidab!
Aga too varalahkunud kommentaator lihtsalt parafraseeris hagejat ennast, sest Õhtuleht avaldas mõni aeg tagasi naise enda sõnad lausa esiküljel: „BIRGITTE SUSANNE HUNT: „Jah, ma olen ülbe lits, ma tean seda. Aga ma olen pigem ülbe lits kui odav kuivik“.
Sellest Hundist on isegi kahju: ta pöördus kohtusse kommentaari „See on meie riigi supper-pupper staarlibu“ pärast, mida lugesid vaid tolle foorumi tõenäoliselt vähearvulised kommentaatorid. Tulemuseks see, et solvav väljend on nüüd tiražeeritud kõikesööjaks muutunud Postimehe poolt ja seda loevad täna sajad tuhanded võõrad.
Pürrhose võit, ma ütleksin (igaks juhuks täpsustan, et „Pürrhos“ ei ole sõimusõna).
+ + + + + + +
Need Venemaa kuulsad rokkarid, kes ütlesid midagigi Ukraina sõja vastu, on kõik tühistatud või siis põgenesid riigist. Teised, kes kiidavad sõda ja toetavad Putinit, muudkui esinevad ja rikastuvad.
Aga tuleb välja, et venemaalased neid ei usalda. Legendaarse „Agata Kristi“ (Agatha Christie) looja ja liider Vadim Samoilov ei saanud Sverdlovski oblasti Asbesti linnaduuma saadikuks: kohalik valimiskomitee teatab, et mees kogus oma kodulinna 15-s valimisringkonnas kõige vähem hääli, kaotades isegi kommunistile Jevgeni Šabanovile.
Samoilov oli Vladimir Putini usaldusisik ja šovinistliku patriootilise liikumise „Tõe eest“ liige, ta toetas pärast 24. veebruari väga aktiivselt sõda Ukraina vastu.
Aga ei osutunud valituks. Kui aga oleks kandideerinud Eestis, siis võidaks kindlasti. Kas pole nii, härra Eesti Vabariigi president?
Ivan Makarov