Sotsid tahavad kehtestada uut sõjakommunistlikku maksu. Teeks siis juba korjanduse “keskmaa õhutõrje heaks”

Sotsist siseminister käis välja populistliku riigikaitsemaksu idee, mis on tõenäoliselt juba osa valimiskampaaniast, sest kes ikka julgeks sellisele ideele ilma putinistiks tembeldamise ohuta vastu seista.

Siseminister Lauri Läänemets ütles neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil, et riigikaitset peaks rahastama laenu või uue riigikaitsemaksuga, kuna praegu tulevad vahendid õpetajate, kultuuritöötajate ja päästjate palgatõusude arvelt.

Juba selline käsitlus on vastik – riigikaitse vastandatakse haridusele, kultuurile ja turvalisusele ehk ehtmarksistlikult – näete, need seal võtavad teie palgaraha ära. Läänemets õhutab ühiskonnas pingeid.

Riigikaitsemaks või midagi sarnast kehtestatakse tavaliselt ikkagi riigis, mis on juba sõtta kaasatud või siis on oht enneolematult suur. Eesti praegu veel sealmaal pole.

Selline maks näitaks tegelikult, et Eesti omariikluses on miski väga valesti, kui ta ei suuda olemasoleva tulubaasiga kaitsekulutusi katta. Kui vaadata meie e-riigi-propagandat, siis peaks me olema ikkagi juba normaalsete riikide peres, kus selliseid erimakse pole vaja.

Pigem on asi selles, et Eestis on tohutu bürokraatiaaparaat, raha kaob asendustegevustesse, ideoloogiaprojektide peale, võõraste toitmiseks või siis kaabib võimuladvik kogu riigi raha oma kõhu alla, et seda pisku kaupa jaotades hea onuna võimul püsida. Eesti on kõike seda.

Piltlikult võttes sarnaneb Läänemetsa algatus nende annetuskampaaniatega, kus inimestelt küsitakse raha haiglale uue sünnituslaua või diagnoosimisaparaadi soetamiseks – riik pole võimeline neid kulutusi tegema ja seetõttu kerjatakse hea südamega inimestelt. Sotsid tahavad kerjamise seaduseks vormistada.

Kui aga teeks keskmaa õhutõrje heaks, mille hankimisega ei suuda Reformierakond kuidagi hakkama saada, hoopis korjanduse? Eeskuju on eelmisest Eesti Vabariigist olemas.

“Allveelaevade „Lembit“ ja „Kalev“ ostmiseks käivitus üks suuremaid rahvaalgatuslikke rahakogumisi Eesti Vabariigis ning seda korraldas 1933. aastal loodud Allveelaevastiku Sihtkapital. Peale sularaha ja vanametalli annetati maal allveelaevade heaks ka kanamune, lõnga, kartuleid, jahu, liha ja üks elus kana. Hiljem korjanduse eesmärki siiski muudeti (raha koguti nüüd juba allveelaevade hävitaja tarvis) ning „Lembit“ ja „Kalev“ ehitati riigi kulul. Korjandus tõi kokku veidi üle poole miljoni krooni, mis anti üle presidendile. Allveelaevade ostmisest kujunes seega üldrahvalik ettevõtmine.” (Eesti Ekspress, 27. märts 2019).

Sotside riigikaitsemaks aga on puhas populism, eeldusega, et seda ei julge keegi kritiseerida. Eesti rahvas aga saaks ülikõrgete elektri- ja soojahindade juures veel ühe verdimeva maksu juurde, kusjuures hiljem selgub nagunii, et maksuraha läks kusagile mujale, näiteks homoagendaks relvajõududes.

Raha riigikaitseks tuleb leida, aga kindlasti on uues eelarves küllaga neid ridu, kust seda võtta, eriti ideoloogiliste MTÜ-de, asendustegevuste ja bürokraatialaienduste arvelt. Sest nagu kirjutab kolumnist Ivan Makarov: “Millega tegelevad lugematute riigi poolt nuumatavate asutuste, büroode, MTÜ-de ja paljude teiste „Sarved ja sõrad“ tüüpi kontorite töötajad peale selle, et joovad oma asutustes kohvi, tellivad pitsat ja midagi uurivad ja arendavad tugitoolist väljumata, et tea vahel nemad isegi.”

Mis aga puutub riigikaitselaenu, siis see on EKRE idee juba ammustest aegadest.

Uued Uudised