Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Raid: president rääkis lojaalsusest Eesti riigile. Kas ükskõik kellele, kes end riigiks nimetab?

-
28.09.2022
Kadriorust peaks kostma mõistuse hääl, aga kostub ideoloogiline propaganda, eriti Roosiaiast. Pilt on illustratiivne.
© UU

Alar Karis pidas julgeolekukonverentsil kõne  – ilus, sile ja mittemidagiütlev. Tegelikult on nende kõnedega nagu algajate hiromantide ennustustega, mis sarnanevad kunagiste raadiokontsertidega „Igaühele midagi“ ja sisaldavad täpselt seda, mida igaüks sealt välja loeb.

Üks aspekt on aga puhtalt sotsiolingvistilises mõttes äärmiselt huvipakkuv. Sõna RIIK – taas kasutusel ka kõnes: „KÕNE | Alar Karis: peame olema kompromissitud selles, mis puudutab kõigi lojaalsust Eesti riigile“.

Lojaalsus kellele? Valitsuskoalitsioonile? Rahvale, osale sellest? Ükskõik kellele, kes end riigiks nimetab? Riigil on meie avalikes tekstides üle paarisaja tähenduse, kuid igal juhul ja üldisemalt tähendab see vastuvaidlematut kuuletumist ja õhust aimamist, kellele repressioonide või lihtsalt isiklike või perekondlike ebameeldivuste ärahoidmiseks lojaalne ehk truu olla.

On ju laialt levinud mõttekonstruktsioon, mille kohaselt võib piiritult armastada oma kodumaad, kuid vihata südamepõhjani selle võimulolevat klikki. Laiemalt ja veidi õõvastavanagi paistab siit välja riigi veidi üldisem ja laiem sünonüüm ja see on – võim.

Võimuga on üks keeruline küsimus mis koosneb kolmest osast ja see oli selge juba Vanas Roomas: kuidas võimule tulla, seal olla ja sealt ära tulla. Meile on omane olnud esimese postulaadi suhteliselt hea tundmine, teist teatakse vähem ja kolmandast ei taha keegi midagi kuuldagi.

Võtke või kõige lihtsam küsimus – kui palju otsuseid on valitsus (antud juhul tähenduses riik ja võim) teinud otsuseid viimasel ajal lähtudes Eesti Põhiseaduse üldmõttest ehk preambulist?!

„Ei mingeid kompromisse“ – kuipalju on see kooskõlas siia voolavate slaavlaste (ja mitte ainult) hordidega ja nende sulandamisega siinse põlisrahva hulka, mille kohta isegi kahtluse avaldamine näib siis ju vaenulikkusena?!

Riigikaitse ei tähenda vaid seda rõhutavaid staabiülemaid, kelle karjäärivõimalusi mõõdetakse „põlvejälgede sügavuse ja tihedusega ülemuse saapaninade ees“ (tegevväelase kirjeldus) ja poliitikuid, keda kaitsekraavis kunagi nähtud ei ole, vaid iga kodaniku peas ja südames olevat tahet kõigepealt ning seda tunnet kardetavasti sellised kõned ükskõik kui kõrgelt kantslist ei suurenda ega isegi tekita.

Üha suureneva võõrdumise ja võõrandumise taustal tundub see aga tühipalja detailides sonkimisena, nende kahe ülimalt olulise sotsiaalse fenomeni sisugi on ammu unustatud, lisame sinna materiaalse allakäigu ja siis pole mõtet imestada.

Aga ilmas räägitakse imelikke asju mujalgi. Poola eurosaadik Radoslav Sikorsky tänas USA-d Nord-Streami korraldatud lekke eest olukorras, kus registreeritud plahvatuse ajal toimus samas kohas NATO õppus Baltops 2022 ja õhus olid sõjaväe helikopterid.

Von der Leyen ajas jälle kõik sassi kõneldes Vene sõjamasinatest ja külmkapikiipidest, tuleb välja, et proua ajas segamini USA ja Venemaa!!! See muidugi ei takista tal meid õnneliku tuleviku poole juhtimast nagu ka filantroop Bill Gates on välja mõelnud uue viljasordi (ise nimetab neid võluseemneteks) Aafrika jaoks, mis lahendab kogu toidumure  ja hoiatab lisaks, et sünteetiline laboriliha ei maitse küll hästi, kuid „tuleb ära harjuda“. Tal endal tuleb harjuda aga oma uue superjahiga, mis tarvitab kütusena vesinikku, kus kõik tekid ja kajutid on nuti ja öko! (Gates ja tema superjaht – kõik on roheline – nutimaja!) Maksis see kõigest 644 miljonit ja ainult arvata võib, kui suur auk jäi maapinda pärast seda, kui selleks imeasjaks vajalik vääris- ja muldmetallide kogus maa seest välja kaevati. Mis reostuse see maha jättis, pole ka oluline, sest see on kuskil mujal…

Andres Raid