„Lõimumisega läheb meil väga palju aega ja kõige hullem, mis me võime teha, on immigrante pidevalt juurde tuua. Aga seda just Reformierakonna juhitud valitsus on teinud,“ ütles EKRE fraktsiooni liige ja ajaloolane Jaak Valge Riigikogus rändeteemalisel arutelul.
Jaak Valge kõne täismahus
Miks ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond massiimmigratsiooni aktsepteerida?
Vaadake, rahvuslikele erakondadele on kultuur, kodumaa ja kodu väga olulised. Eestis on meile väga oluline ka meie põhiseaduse täitmine. Kui riigil ei ole võimalust või tahtmist immigratsiooni reguleerida, siis pole vähemalt mõne aja pärast enam tegemist iseseisva riigiga. Kui üha rohkem välispäritolu inimesi meile juurde tuleb, siis saavad nad ju enne, kui nad eesti identiteedi või isegi eesti keele on omandanud, ka valimisõiguse ehk õiguse seda riiki juhtida. Ja siis ei ole see enam meie riik.
Meil on praegu teatavasti niigi ülikeeruline lõimumisprobleem. On üks selline multikultuurne ideoloogia ja üks selline loosung, et erinevus rikastab. Aga see loosung on tühine ja silmakirjalik. Me ei saa kuidagi rikkamaks sellest, kui rahvuskultuurid kaovad ja maailm muutub üheülbaliseks.
Meil on lõimumisprobleem ja see lõimumisprobleem on teistsugune kui Lääne-Euroopas. See on keerulisem. Esiteks on meil välispäritolu rahvastikku rohkem. Teiseks on meie välispäritolu rahvastik peamiselt idaslaavi päritolu, elab kompaktselt koos ja tõmbab uusi immigrante enda sekka. Kolmandaks on meie immigrantrahvastiku põhiline päritolumaa meie suur kõrval asuv liik, mis ei ole meile sõbralik riik ja mille meediaväljas suur osa meie immigrantrahvastikust sellest hoolimata on. Neljandaks on meie elatustase keskmisest madalam kui Lääne-Euroopas. See kõik teeb meil lõimumisprobleemi unikaalseks.
Ja mul on kahju, et härra põhiseaduskomisjoni esimeest ei ole siin saalis.
Aga ma ikkagi ütlen, et ei tasu ennast lasta eksitada nendest optimistlikest loosungitest, nagu oleks lõimumine meil läinud hästi, nagu eelmine ettekandja väitis. Sotsiaalsetelt parameetritelt erineb Kirde-Eesti linnadesse ja Tallinna koondunud peamiselt vene emakeelega rahvastik põlisrahvastikust väga tugevasti, näiteks nii töötuse määra, kriminogeensuse kui ka näiteks kangete narkootikumide tarvitamise poolest. Vanglates on mitte-eesti emakeelega isikute proportsioon 2,5 korda eestlastest kõrgem. Kangeid narkootikumide tarvitatakse proportsionaalselt kuus kuni seitse korda rohkem. See tähendab, et välispäritolu rahvastik meil siin ennast hästi ei tunne, ei ole lõimunud ja ka eestlased ei tunne seal Ida-Virumaal end hästi. Mitte-eestlaste side eestlastega on nõrk. Eestis on segakooselude määr väga väike, kõigist kooseludest ainult 8%, ja nooremates põlvkondades ei ole segakooselud sagedamaks muutunud.
Lõimumisega läheb meil veel väga palju aega ja kõige hullem, mis me võime teha, on immigrante pidevalt juurde tuua. Aga seda just Reformierakonna juhitud valitsus on teinud.
Massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad meie lõimumisalased jõupingutused täiesti mõttetuteks ja eestikeelsele haridusele üleminekut loota pole ka põhjust. Me võime eestikeelsetele koolidele üle minna, aga see ei tähenda seda, et ühiskonnas hakatakse rohkem eesti keelt rääkima. Sest niimoodi me õpetaksime selgeks ehk 3000–5000 mitte-eestlasele aastas eesti keele. Aga eelmisel aastal tuli juurde tugevasti üle 5000 umbkeelse. See järelikult üksinda ei aita, Eesti Vabariigi koolide eestikeelseks üleminek ei aita meie ühiskonna riigikeelseks saamisele kaasa. Vaja on ka kogu konteksti muutmist, eelkõige massiimmigratsiooni lõpetamist.
Räägin veel siis rahvastikualaseid probleeme. Odava tööjõu kättesaadavus ei soodusta uuendusi ja tööviljakuse tõusu. Meie keskmine tööviljakus on ainult neli viiendikku euroala keskmisest. See tähendab, et kui me saavutaksime euroala keskmise, mida me oma töökusega kindlasti väärt oleme, siis tähendab, et me saaksime juurde justkui üle 150 000 töötaja. Lisaks on meil veel inimesi, omal inimesi küll, kes saaksid neid vabu töökohti täita. Selleks tuleb poliitikat muuta. Augusti lõpu seisuga oli meil 48 000 töötut ja 6500 vaba töökohta. See tähendab, et seitse töötut ühele vabale töökohale.
Odav tööjõud surub aga alla palgakasvu ja ajab otseselt meie inimesi mujale, kõrgemapalgalisele tööle. Värske väliseestlaste uuringu järgi vastas siis 60% välismaal elavatest eestlastest sellele küsimusele, et mis on tagasipöördumist või Eestisse elama asumist takistav põhjus, et sissetulek on Eestis tunduvalt väiksem. Odav tööjõud seda sissetulekut väiksemana just hoiab. See oli konkurentsitult esimene põhjus, et meie vahepeal välismaale suundunud, Reformierakonna poliitika tõttu välismaale suundunud tööjõud ei saa ka praegu tagasi pöörduda. Ja järgmine põhjus oli see, et ollakse uues elukohariigis sisse elanud, ei nähta vajadust Eestisse naasta, seda pakkus ainult 37%, ja ülejäänud põhjused olid kõik vähem kui 30%.
Iga tööealisena siia püsivalt elama saabuv immigrant tarvitab ka sotsiaalteenuseid, temaga tulevad pereliikmed koos. Praeguseks ongi pereränne peamine rändeliik.
Küsige endale Siseministeeriumist selle aasta teise kvartali statistika ja te teate, et kaks kolmandikku need, kes meile tulevad, on pererändajad ehk valdavalt ülalpeetavad. Aga isegi siis, kui tullakse tööle, siis saab ka immigrant kunagi vanaks ja temale tuleb ka riigi poolt pensioni maksta. Eesti pensionikulud praegu ongi sedavõrd suured just varasema immigratsiooni tõttu, kuna idaslaavi maades on sündimus madalam kui Eestis ja see sündimuskäitumise muster on Eestisse kaasa toodud. Me oleksime rumalad, kui me arvaksime, et edaspidi seda ei tehta. Seega, immigratsiooni soodustamine toimub nii meie oleviku kui meie laste tuleviku arvel. EKRE sellega ei lepi.