03.10.2022
Euroopa Liidu ja Venemaa piiripunkt Narvas
Olen maruvihane oma riigi peale. Mitte kui valitsuse poliitiline oponent, vaid kui kodanik võimulolijate peale, kes on selle riigi nii põhjalikult ära venestanud, et isegi selle maa kaitsjad ei saa enam rahulikult tänavatel kõndida.
Tulin pühapäeva õhtul neljapäevaselt Kaitseliidu õppuselt, astusin Tondil rongilt maha ja hakkasin, vormis ja suur armeekott seljas, kodu poole kõmpima, kui kohtusin kahe purupurjus venelasega, kes kutsusid mind “Hei, sõber, tule räägime!” Ikka vene keeles.
Ütlen tõe huvides, et otsest konflikti veel polnud, kuid tunnen seda kontingenti väga hästi ja tean, et kui oleksin peatunud, oleks see konflikt kahe minuti pärast olnud. Seepärast ütlesin neile, et mul pole mingit tahtmist vestelda ja ma lähen koju, ning astusin minema. Üks hõikas mulle veel midagi järgi, seal oli sõna “stoi!” ehk “pea kinni”, aga ma sammusin rahulikult edasi, valmis kohe kotti seljast viskama ja hullemaks valmis olema, kui nad peaks järgnema. Ei järgnenud. Seekord.
Miks ma nii vihane olen? Sest lisaks 300 000 niigi sees olevale venelasele lastakse siia tulla täiendavalt igasugustel venekeelsetel, kellest päris kindlasti enamik pole meie sõbrad. Tallinn on suuresti venestunud ja jama on tõesti majas, kui eestlasest kaitseliitlane ei saa oma pealinnas liikuda, ilma et mingi purjus vene saast teda tülitaks.
Sõidan sageli rongiga, kandes Kaitseliidu vormi, ja need pilgud, millega paljud venelased mind vaatavad, pole just sõbralikud.
Võib-olla oli Kaitseväel tõesti mingil moel õigus, kui nad 9. mail keelasid sõduritel vormis väeossa tulla. Sest selles vene linnas “Tallinas” on väga suur konflikti oht, kui üksik sõjaväelane kannab Eesti mundrit ja kohtub purjus venelastega. Eestimaal, pealinnas, mis peaks olema eesti linn.
Mina ei kavatse erariides õppustele sõita, vaid kannan vormi auga, isegi konflikti ootuses – see on minu, Eesti linn, ja võõrad peavad minuga arvestama, mitte mina nendega.
Muidugi tuleb ära märkida, et ka Kaitseliidus on omajagu venelasi, kes on tõesti “meie inimesed” ja valmis Eestit kaitsma – ja ma ei kujuta ette, millises pinges on nad oma kogukonnas, kus on kindlasti arvukalt põrnitsejaid, kes neid reeturiteks peavad.
Kui Kaja Kallase valitsus võimule tuli, tegid nad kohe välismaalaste seaduse ümber, et saaks odavtööjõudu sisse tuua, ja IT-minister Andres Sutt tunnistas, et rõhk on endisest Nõukogude Liidust tulijatel. Nüüd on tagajärg näha – Eesti on venestunud ja eestlasele juba ebaturvaline.
Eraldi võiks peatuda ettevõtjatel, kes iga hinna eest võõrtööjõudu tahavad – te tambite sellega oma maa saatuse peal! On aeg mõistus pähe võtta ja mitte olla nagu IT sektor, kes palus spetsialistidest Vene kodanikud siia jätta. Meenutage kunagi ilmateates kõlanud sõnu: “Idast ei tule kunagi midagi head!”
Sisekonflikt Eestis tuleb ja küsimus pole “kas”, vaid “millal”. Liiga suur on lõhe eestlaste ja venemeelse kogukonna vahel, ning sellele tuuakse kogu aeg lisa. Pinged on õhus ja mitte väikesed.
Eesti inimesed, viimane aeg on karmilt nõuda Eesti venestamise lõpetamist, muidu läheb meil taas sama hullusti, nagu 1940. aastal.
Jüri Kukk, kaitseliitlane