10.10.2022
Henn Põlluaas kõnelemas.
Esmaspäeval toimus Riigikogus EKRE algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja liberaalne-vasakpoolne enamus lükkas eestlust kaitsva eelnõu mõistagi tagasi. Ettekande pidanud EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas selgitas, miks sellist seadusemuudatust vaja on, kuid migratsioonilembelisele seltskonnale jäi see hüüdja hääleks kõrbes.
“Välismaalaste seaduse ja kõrghariduse seaduse muutmise eelnõu on välja töötatud, et vältida Eesti kujunemist odava tööjõu sissevoolumaaks, kuna see pärsib tehnoloogilist arengut ning surub alla Eesti töötajate palgataset.
Teiseks eesmärgiks on Eesti ülikoolide ingliskeelestumise peatamine Eesti maksumaksja kulul ja ülikoolide õppekvaliteedi toetamine, samuti välistamine, et ülikoolid muutuksid niinimetatud migratsioonipumbaks, mida nad juba on, ehk hüppelauaks, mille kaudu kolmandate riikide kodanikud saavad võimaluse tulla Euroopa Liitu. Me teame, kuivõrd massiliselt seda võimalust kasutatakse.
Kolmandaks eesmärgiks on täita Eesti põhiseadust, mille kohaselt on Eesti Vabariik loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on meie kõigi kõige suurem ülesanne.
Kahjuks põhiseaduse täitmist ohustab suuremahuline immigratsioon, mille mõistlik reguleerimine ongi eelnõu peamiseks eesmärgiks. Eelnõu puudutab kahte kahte teemat, nagu öeldud: eeskätt just nimelt soodustada värbama ja kasutama Eesti kohalikku tööjõudu töökohtadele, mis nõuavad kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja teiseks, kõrghariduse läbi massiimmigratsiooni ja välisüliõpilastele tehtud soodustuste vähendamine.
Eesti on enneolematus demograafilises kriisis, mille on toonud kaasa väike, alla taastetaset olev sündimus ja väljaränne. Enam kui 100 000 inimest on Eestist lahkunud, peamiselt tööpuuduse ja madalate palkade tõttu. Oleme haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks.
Meile korrutatakse, et vähenenud rahvastik tuleb asendada immigrantidega, et riigi majandus on jätkusuutlik üksnes võõrtööjõu sissetoomise kaudu. Immigrantidele on maksumaksja rahaga loodud oma elu sisseseadmiseks suurepärased tugisüsteemid. Samas ei tehta midagi, et hoida parema ettevõtluskeskkonda.
Siia kuulub muuseas tänane energiakriis, millega valitsus ju ei tegele. Ühesõnaga, et parema ettevõtluskeskkonna loomisega meie enda inimesi ja tööjõudu siin hoida või luua tingimused Eestist lahkunud inimeste tagasitoomiseks. Neist millegipärast ei hoolita ja neid ei toetata praktiliselt.
Väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks on pea kõik olemasolevad piirangud, mis varem olid, kaotatud. Immigratsioonikvoodi järgi võib tulla aastas umbes 1300 inimest, aga kuna sellele on tehtud umbes 20 erandit, siis tuleb meil iga aasta circa 7000 inimest sisse ilma mingisuguse kvoodita. Kvoodid on kaotanud sisulise mõtte.
Ja samas, meile räägitakse, et tahetakse saada haritud kõrgetasemelisi spetsialiste, aga kui me vaatame võõrtööjõustatistikat, siis me näeme, et tegelikult haritud spetsialiste on nende seas vaid väike osa. Nii et tegelikult see avatud uste poliitika ei täida absoluutselt oma eesmärki. Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise ja sellele üha enam erandite tegemise toetajad eesotsas Reformierakonna ja sotsidega vaikivad maha, et sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas on Eestis juba niigi Euroopa üks suurematest, pea kolmandik. Kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mitte ühtegi, mida väidetavalt immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega lahendada lubati.
Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on öelnud: “Kui vaadata ühe põlvkonna võrra ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud justkui leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka. Ja siis muutub probleem hoopis teravaks.”
Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri. Pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes tulid kunagi nõukogude okupatsiooni ajal niinimetatud olümpiarajatisi püstitama, ja seetõttu on see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas. Suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil sündinute osakaal.
Me kordame sedasama viga. Võõrtööjõu toetajad ei räägi ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatselt töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud inimesed varsti pikaealised ja lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma et nad ise selle arengusse panustaksid. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses mõttes majanduskatastroof, millele lisanduvad üha süvenevad konfliktid etnilistel, kultuurilistel ja ka religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem, rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs sellisest olukorrast puudub.
Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus. Tööjõu pidevale sissevoolule rajatud ühiskond ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ning soovides edukas olla, on Eestil viimane aeg asuda nutikalt ümber spetsialiseeruma ja majandust ümber struktureerima. Võtmesõnadeks on automatiseerimine, digitaliseerimine, robotiseerimine ja nii edasi.
Odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu massiline Eestisse lubamine tuleb rangelt välistada. Kui majanduse moderniseerimise asemel püüame konkurentsiprobleemid ära uputada odava massi tööjõu kasutamisega, siis jäämegi igavesti vaeseks ja primitiivse majandusstruktuuriga maaks. Odavtööjõu puhul on nii, et lühiajalise tulu saab ettevõtte omanik, aga kulud jäävad ühiskonna kanda.
Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus. Täna näeme äärmusliberaalsete poliitringkondade ning teatud ainult kasumile orienteeritud ettevõtjate sihikindlat tegevust vastupidises suunas. Selliste tendentside jätkudes oleme juba paarikümne aasta jooksul vähemusrahvas omal maal.
Toimuv sisseränne – ja ma ei räägi siin Ukraina sõjapõgenikest – on täiesti võrreldav nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserändega, mille eesmärk oli eestlaste muutmine vähemuseks omaenda kodumaal ja venestamine ehk teisisõnu, otse öeldes, genotsiid. Täna viib Reformierakonna ja Isamaa valitsus seda hävitustööd läbi meie oma endi kätega.
Meile räägitakse, et iga sisse toodud immigrant ja võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik. Kuid keegi ei põhjenda, miks on meil vaja neid uusi töökohti juurde luua, kui me nagunii vaevleme tööjõupuuduse käes. Järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Kas tõesti? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne: mida suurem on innovatiivsus majanduses ja riigi juhtimises ning mida suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Meie tööjõuviljakus on umbes 75% Euroopa Liidu omast. Kui tõstaks seda, siis see tähendaks meile umbes 200 000 töökätt. Me ei vaja mitte kedagi võõrast. Me peame olema efektiivsemad.
Ei ole vaja suuri ametkondi ega ka ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu lõksu, mis muudab Eesti igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt maha jäänud arengumaaks. Ei tohi läbi võõrtööjõu sissetoomise luua uusi ja täitmata töökohti vaid selleks, et neid võõrtööjõuga täita. Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte. Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik siit lahkunud inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisse ja koolitamisesse me oleme panustanud ning kes mitte ei nõrgendaks, vaid hoopis tugevdaksid meie ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust.
Paraku tänane valitsus sellega ei tegele. Tegeletakse vaid odava võõrtööjõu sissetoomisega, mis võtab ära meie inimeste töökohad ja viib alla meie palgataseme. Kas see on eesmärk?
Hiljutise väliseestlaste küsitluse järgi on just madalad palgad peamiseks põhjuseks, mis takistab nende, meie lahkunud kaasmaalaste tagasitulekut Eestisse. Ja seda meelt oli nendest ligi 70% vastanutest. Kui me ei vii edaspidi alla enda keskmist palgataset, kui me ei asenda oma töökohti odava võõrtööjõuga, siis on meil lootust teha ja anda võimalus meie enda inimestele tagasitulekuks Eestisse. Ja loomulikult just seesama eelnõu täidabki kooskõlas nende ülejäänud EKRE eelnõudega just sedasama eesmärki. Eesmärk on suunata tööandjaid kasutama Eesti tööjõudu.
Meil on alla viidud palganõue välistööjõule, mis ju täpselt nii, nagu ma siin eespool kirjeldasin, viib meie töökohad, viib meie palga alla, välistab eestlaste töötamise siin, tasuva töökoha leidmise, suurendab väljarännet. Ja seetõttu oleme me ühe üldtingimusena tõstnud palgakriteeriumi võõrtööjõule 1,5-kordseks. See peaks olema piisav motivatsioon ettevõtjatele vaadata ikkagi meie enda inimeste poole.
Siin eelnõus on tühistatud terve rida erisusi iduettevõtete kohta, mida on soovitud ellu viia ja mille kohaselt ei kehti välismaalastele makstavale töötasule mitte mingisuguseid nõudeid, et sisserände piirarvu täitmise arvestamisel ei arvestata välismaalasi, kellele antakse tööluba töötamiseks iduettevõttes, kes võivad kaasa tuua enda pered ja abikaasad ilma registreeritud elukoha ja isegi tegeliku eluruumi olemasoluta ja nii edasi, ja nii edasi.
Ja tulles siia, nüüd üks moment on veel see hooajalisuse muutmine. Kui millegipärast valitsus arvab ja eelmised valitsused on arvanud, kus Reformierakond on juhtinud, et hooajatöö kestab aasta läbi, siis iga normaalne inimene teab, et maasikat ei korjata aasta läbi ja kartulit ei korjata ja heina ei tehta. Seetõttu oleme piiranud lühiajalist töötamist, hooajatöötaja töötamist Eestis 183 päevale. See peaks olema täiesti piisav aeg, et igasugust hooajalist tööd läbi viia.
Ja täpselt samamoodi, tulles tagasi jälle meie kõrghariduse juurde, täna saavad ju välisüliõpilased tasuta õpet meie enda üliõpilaste, nende õppeprogrammide, kogu haridussüsteemi arvel. Me näeme seda, kuidas õppeprogrammid ja kursused üha rohkem ja rohkem ingliskeelestuvad ja eesti üliõpilastel ei olegi võimalik, kui nad soovivad mingit teatud eriala õppida, seda eesti keeles saada, vaid nad on sunnitud inglise keele peale üle minema. Aga samas ei paku need võõrüliõpilased meile ühiskonnana tagasi midagi, sellepärast et õpe käib võõrkeeles, nad ei oskagi eesti keelt.
Kui nendest osa, kes siia jäävad – see on ka väike osa ainult –, ka tööturule sisenevad, siis me ju teame, mis töökohad need on, kui nad eesti keelt ei oska, siis me näeme neid Woltis ja Boltis jalgrattaga ringi sõitmas ja pitsat laiali vedamas. See ei anna tõepoolest meie hariduselule ega ühiskonnale mitte midagi juurde.
Ja üleüldse tegelikult tundub, et kogu see iduettevõtete ja kõik need erandid, mis on siia sisse viidud seoses kasvuettevõttetega, kuidas neid kutsutakse, ongi sellised willing’utele ja boltidele tehtud, sihitud seadusemuudatused, millega saab tuua sisse odavtööjõudu, eeskätt nimelt suurettevõtetele. Ja kogu see kasvuettevõtte mõiste on iseenesest laialivalguv. Säte, et tööjõumaksude kumulatiivne kasv viimase kolme aasta jooksul peab olema 20% – no andke andeks, see on ju Eestis oleva inflatsiooni tõttu täiesti naeruväärne. Pealekauba odavtööjõudu on meil Ukraina põgenike näol jalaga segada rohkem, kui meil tegelikult tööjõu vajadust oleks.
Eesti uste pärani lahti hoidmine kogu maailma mugavuspagulastele ei ole absoluutselt põhjendatud, sest tänaste tendentside jätkudes me oleme vähemusrahvas omaenda kodumaal juba paarikümne aasta pärast.”