10.10.2022
Mart Helme.
Esmaspäeval toimus Riigikogus välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille tutvustamisel pidas Mart Helme hoiatava kõne.
“Küsimus on rahvuslikus allesjäämises – ei vähemas ega rohkemas. Mind hämmastab ja hirmutab ja masendab, et rahvuslik enesealalhoiuinstinkt on vähemalt siin saalis 80% ulatuses surnud. 20% Eesti rahvusliku konservatiivse erakonna näol on ta veel säilinud.
On üks Ameerika kantriduo Bellamy Brothers. Neil on üks laul: “We don’t need to go to Mexico. Mexico has come to us.” Meil ei ole vaja minna Mehhikosse, sest Mehhiko on tulnud meie juurde. Vaadake, suured rahvuslased ja eesti keele eest võitlejad, meil ei ole enam vaja minna Venemaale, sest Venemaa on tulnud meile. Kristina Anatoljevna, varsti hakatakse teid nii nimetama. Hakatakse nimetama, sest Venemaa on tulnud meile. Nagu ütles Henn Põlluaas, me oleme ju ise kõik uksed kahe poolega lahti teinud. Ja nüüd alles hääletasite uste kinnipanemise vastu.
See eelnõu, mida mina tutvustan, on põhimõtteliselt seesama, millest siin jutt. Meie peame tagama, et see riik jääb rahvusriigiks. See on meie ülesanne parlamendina. Te ei täida oma ülesannet, kui te hääletate ka selle eelnõu maha. Teie ei seisa Eesti püsimise eest Eestina. Teie seisate selle eest, et eesti keel hääbub, vajub vaikselt köögikeeleks. Aga kellele on vaja eestikeelset kirjandust…
President Alar Karis pidas oi missuguse nõretava kõne kirjanike liidu 100. aastapäeval. Oh sina issameie küll, kui tähtis on kirjandus ja kui tähtis on see, et me kirjandust loeme! Ei loe ju! Facebooki loeme. Ei loe raamatuid. Ma olin Eesti Kirjastuste Liidu asutaja ja kaks aastat selle tegevdirektor ja ma nägin, see oli 1990. aastate alguses, kuidas raamatute ostmine, tiraažid ja lugemine kukkusid kivina. Kümned tuhanded, mis olid nõukogudeaegsed tiraažid, vajusid hädisteks sajasteks tiraažideks. Hea, kui sa müüsid uudisteosest maha esimese hooga – värske, trükisoe – 100 eksemplari. Ja ega see ei ole muutunud, see on täpselt sama praegugi.
Ei ole siin mingisugust rahvuskultuuri, mida riik kaitseb, mille eest meie seisame. Ei ole seda lihtsalt. Teeme uksed lahti. 50 000 niinimetatud Ukraina põgenikku – las tuleb. 100 000 – kõik võtame vastu. 500 000 – pole probleemi. No ei saa ju niimoodi. Meil on põhiseadus, mis ütleb, mis on selle riigi mõte.
Ülikoolid – teeme kõik uksed lahti. Mõni kursus võib ju eestikeelseks jääda lõpuks veel pikemas perspektiivis. Isegi liivi keelt õpetatakse meil veel, ehkki liivlasi on ju ka, ma ei tea, kui palju neid on, kes päris liivlased on, kes ei ole ennast liivlasteks nimetavad lätlased. Võib-olla ma solvan kedagi jälle, ma olen tuntud solvaja ju. Neid ei ole. Ma mäletan, Mats Traat, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kirjutas suurepärase raamatu “Karukell, karukell, kurbuse rohi”. Näete, ma olen isegi ühe raamatu läbi lugenud! Kujutad sa ette, ebaintelligentne, nagu ma olen.
Ja seal ta muide räägib liivlastest ja liivlaste hääbumisest ja ta liivi keele oskajana on seal kirjutanud ka mitu imeilusat liivikeelset luuletust. Ühe luuletuse esimene rida ütleb: ei saa minna koju. Ei saa minna koju – aga miks ei saa minna koju? Sest kodu ei ole enam. Kodu on ära võetud, kodus on teised inimesed, võõrad, räägivad teises keeles. Ei saa minna koju, sest kodu ei ole.
Ja see, mida teie siin teete, liberaalid, vasakpoolsed, rahvuse reeturid, on just nimelt see, et juba siinsamas käegakatsutavas tulevikus ei saa me minna koju, sest kodu ei ole. Kodu on võõraid täis lastud. Kodus on võõras keel, kodus vaadatakse sinu peale, kui oot, oot, oot, kes sa veel oled. Mida sa siit otsid?
Ma toon teile ühe värske näite elust enesest. Äsja avati Õismäe veerel Harku järve ääres Roo Prisma supermarket. Läksin piima ostma. Mis pilt mulle seal avaneb? Kassapidaja räägib vene keeles. Turvamees räägib vene keeles. Need töötajad, kes kaupa riiulitele laovad, räägivad vene keeles. Ostjad, pooled vähemalt, riiulite vahel kõnnivad, räägivad vene keeles. Ma ei tundnud ennast seal hästi. Sest see ei ole see kodu, millest mina olen unistanud, mille eest ma olen seisnud ja mille pärast ma olen veel praegugi poliitikas. See ei ole see kodu.
See eelnõu räägib sellest, et me peame tõstma palkasid neile, kes tulevad meile tööle, et nad ei oleks odav tööjõud, et nad ei oleks orjad, keda pannakse kuskile kuuri elama, kellele makstakse mustalt sandikopikaid ja kellede puhul öeldakse: aga ilma nendeta me ei saa ju kuidagi hakkama, Eesti majandus kukub kokku.
Aga ma küsin sellesama Roo Prisma supermarketi näitel teilt: mis juhtuks, kui seda ei oleks, seda supermarketit? Mitte midagi ei juhtuks. Sest sealsamas üle tee on juba Rimi supermarket. Aga milleks veel seda Prisma supermarketit sinna vaja oli? Natukene linna poole tulla on teine Rimi supermarket, on Selveri pood, on Rocca al Mare keskus, on Maxima sealsamas üle tee. Ja igal pool, kuhu sa lähed, kõlab vene keel. Ja siis öeldakse, aga meil on tööjõudu vaja.
Kes teeb ära selle töö seal Roo Prismas? Kas Eesti riik on loodud selleks, et siia tööjõudu sisse tassida? Kas Eesti rahvusülikool peab olema see, mis punnitab naba paigast ära, et oleks 20% välispäritolu üliõpilasi? Kas see on rahvusülikool? Kas neile peab selleks, et neid tuleks siia võimalikult palju meie rahvusülikooli, maksma stipendiume ja andma ühiselamukohad ja ma ei tea veel, mida kõike. Kas see on Eesti rahvusriigi mõte? Ei ole!
Kas teie olete saanud, lugupeetud liberaalid, Eesti rahvusriigi mõttest aru, kui te hääletate maha niisugusi eelnõusid? Ma ütlen teile otse ja näkku: ei, te ei ole sellest aru saanud. Ma ütlen teile otse ja näkku: te rikute meie põhiseadust. Ma ütlen teile otse ja näkku: te olete meie rahvuse reeturid. Sest Eesti riiki ei ole loodud selleks, et siia tassida kümnete tuhandete, sadade tuhandete kaupa sisse tööjõudu, odavat tööjõudu ja et mõni ülikooli rektor saaks rääkida, et näe, tänu sellele, et meil on nii suur protsent võõrpäritolu üliõpilasi, me kerkisime rahvusvahelises ülikoolide pingereas kahe koha võrra kõrgemale.
Kas te saate aru, kui absurdne see kõik on? Ei, te ei saa. Ja isegi kui saate, siis ma ei tea, miks te ei käitu selle teadmise, arusaamise ja südametunnistuse kohaselt. Ma ei saa sellest aru.
Ühesõnaga, minu soov, palve ja unistus on, et me seisame oma rahvusriigi eest, oma keele eest, oma emakeelse ülikooli eest, oma rahvusülikooli eest ja anname endale aru, kus on meie vastuvõtuvõime piirid ja millal me oleme need ületanud. Ja see on ju, nagu on üks filosoof tõdenud, suurim tarkus aru saada, kus on see, mida me muuta saame, ja selle järgi kõndida.
Meie ei saa muuta maailma paremaks, kui maailm on. Me ei saa lõpetada Venemaa agressiooni Ukrainas. Meie ei saa lõpetada sõdasid mujal maailmas. Meie ei saa anda Tiibeti rahvale iseseisvust. Meie ei saa kaitsta uiguure hiinlaste terrori eest. Me saame moraalselt kaasa tunda ja rahvusvahelistes organisatsioonides anda oma hääle nende asjade hukkamõistmiseks.
Eriti absurdne on see, kui me igal pool mujal maailma parandame, aga Eestis unustame ära, et see on see koht, kuhu rahvas on volitanud meid enda eest seisma. Selle siin unustame ära.
Veel on üks filosoof öelnud ju suurepäraselt, et lihtne on armastada kogu inimkonda, aga raske on armastada neid kõige ligemaid inimesi, kes meie ümber on. Katsume ikka kõigepealt armastada oma inimesi, oma rahvast ja vastu võtta seadusi, mis meie oma inimesi aitavad ja kaitsevad, ja alles siis hakkame parandama seda suurt ja laia maailma, kus eestlased moodustavad nagu liivatera. Nagu liivatera suures kõrbes ja see liivatera ei paranda maailma. Parandame seda, mis meile on valija poolt kohustusena peale pandud – Eestit.
Toon äsjase näite rahvaloenduse andmete esitamisest. Isegi Nõukogude ajal ei olnud seda, et ei toodud välja eestlaste protsenti ja teiste rahvaste protsenti – olgu nad venelased või olgu nad suahiilid või brasiillased, mis iganes.
Meil oli triumfeeriv uudis: põlisrahvastiku osatähtsus on tõusnud. Oota, kes see põlisrahvastik nüüd on? Ma loen seda ja siis ma saan teada, et põlisrahvastik on ka Nõukogude ajal siia saabunud ja nende järeltulijad. Võib-olla meil on keegi, kes oskab öelda, kas ÜRO-s või kusagil on põlisrahva definitsioon olemas. Ruuben Kaalepit ma ei näe praegu, Ruuben võib-olla oskaks meile öelda – tema on selle temaatika ka tegelenud. Mis on põlisrahva definitsioon? Kas põlisrahvas on siis see, kes saabus mingile territooriumile, ütleme, 50 või 70 aastat tagasi. Ja nüüd on tema siis põlisrahvas?
No ei klapi see. Aga triumfeeriv uudis oli: põlisrahvastiku osatähtsus on kasvanud. Aga mind huvitab, palju eestlaste protsent rahvastikust on kasvanud või kahanenud või mis sellega juhtunud on, sest eestlased on rangelt võttes see põlisrahvas siin. Ma lihtsalt tahan sellega tuua näidet, kuidas manipuleeritakse statistikaga, terminitega.
Sisserände puhul on muidugi tegemist kahe teraga mõõgaga. Väga paljud, kes sisserännet toetavad või pooldavad või räägivad, et meil on väga vaja, räägivad seda väga kitsastest ametkondlikest või isiklikest äri‑ või muudest taolistest huvidest tulenevalt. Me nägime siin paar aastat tagasi seda maasikasõda, kus maasikafarmerid karjusid, keksisid jalalt jalale ja karjusid, kuidas neil maasikad hallitavad ja mädanevad, ja lehmad pidid lüpsmata jääma ja nii edasi ja nii edasi. No see oli suuresti loomulikult ka meedia poolt üles haibitud propagandaofensiiv meie erakonna ja meie rahvusriiki kaitsvate sammude vastu, globalistide‑liberaalide poolt instseneeritud.
Me näeme, kuidas meil käib ühiskonnas enesealalhoiuinstinkti halvustamine, nivelleerimine ja haridussüsteemis selle rumalaks, tagurlikuks, halvaks, sobimatuks, ksenofoobseks ja ma ei tea veel missuguseks kujundamine. Ja see kannab vilja. Seetõttu ma ütlengi, et mida sügavamale me läheme tavalise inimese juurde, kes oma kätega endale igapäevase leiva lauale toob, seda selgemalt me näeme, et tal on hea ja kurja tundmine paigas. Tal on elu põhiväärtused paigas, ta saab aru, mis tagab talle ja tema lastele ellujäämise ja olemasolu. See väljenduks kindlasti ka referendumitest ja seetõttu neid ei tahetagi.
Rahvusmeelsust on hakatud demoniseerima juba ammu. Mind üllatas ja hämmastas see kusagil 2000. aastate algul juba, kui kuidagi poliitika peavoolus äkitselt toimus mingisugune krõks ja murrang ja me hakkasime üha rohkem muutuma, ma ei tea, eurooplasteks või ma ei tea veel kelledeks, millekski suuremaks, millekski paremaks. See on muidugi psühholoogiliselt seletatav ka sellega, et meie rahvuslik eliit nõukogude perioodil, see tõeline rahvuslik eliit hävis, põgenes välismaale, demoraliseeriti. Ja asemele tuligi selline kohanemine.
Ja me näeme sedasama, kuidas meil kohanemisvõimelised hävitavad Eestit. Me võime iga päev näha, kuidas jälle üks tükike Eestist on kadunud. Mille nimel siis? Et saada eurooplasteks, et olla Euroopa komisjoni, sellesama Ursula pailapsed? Mille nimel?
See protsess on pikaajaline, aga protsessi fundamentaalne aluspinnas on selles, et meie tõeline rahvuslik eliit hävitati, puistati laiali ja popsimentaliteediga kohanejad on need, kes ujusid nõukogude ajal pinnale, kes nõukogude ajal pinnale ujunutena ujusid uude aega ja nüüd ujuvad jälle pinnale ja halvustavad ja laimavad neid meietaolisi, kes sellele julgevad vastu hakata ja julgevad asju õigete nimedega nimetada.”