Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Leo Kunnas valitsuse kaitsepoliitika kritiseerimisest: „Kui leke on paadis, siis tuleb sellele lekkele osutada“

-
11.10.2022
Leo Kunnas
© Uued Uudised

EKRE on aastaid püüdnud Eesti kaitsevõimet tõsta, kuid teised poliitilised jõud on vajutanud Riigikogus punast nuppu, nentis EKRE fraktsiooni liige ja sõjandusekspert Leo Kunnas täna Riigikogus, kus arutati riigikaitse rahastamise pikemat perspektiivi.

Kunnas avaldas täna Riigikogus toetust ettepanekule fikseerida 3% kaitsekulud julgeolekupoliitika alustesse ja panna sinna kirja ka 0,5% laiapõhjalise riigikaitse jaoks ehk põhiliselt elanikkonnakaitse jaoks.

„See on hea ettepanek ja me toetame sellisena siin seda selgesõnaliselt. Meil on seda lihtsam teha, sest erakonna programmis on juba kirjas 2,6%-lised kaitsekulud. Ja me oleme ka püüdnud siiralt neid eesmärke saavutada. Kui meie erakonna esimees Martin Helme oli rahandusminister, oli tema siiras soov täienda võimelünki, et teha ära keskmaa õhutõrje. Ta oli valmis rakendama jõupingutusi, et selleks raha leida. Ja see ei jäänud tema taha, et seda ei sündinud.“

Kunnas juhib tähelepanu, et eelmisel aastal, mil Riigikogus oli arutlusel strateegia 2035, hääletasid paljud Riigikogu liikmed [Reformierakond ja Keskerakond, sotsid jätsid hääletamata – toim.] Eesti kaitsevõime tõstmine vastu.

„Veel valitsuses olles, 2020. aasta detsembris me tegime ettepaneku, et tõstame 2,6%‑le, teeme ära rea võimearendusi, mille hulgas olid muuseas ka keskmaa õhutõrje ja lähiõhutõrje maakaitseüksustele, mida väga positiivsena me näeme, et on nüüd kavas. Aga mis juhtus? EKRE punast nuppu ei vajutanud, me vajutasime rohelist, paljud Riigikogu saadikutest vajutasid. Ja on hea, et nüüd see on muutunud. Ja ka nende seisukohad, kes siis seda tegid. Aga seetõttu me ei võta omaks seda kriitikat, kui meile öeldakse, et te ei ole olnud piisavalt konstruktiivsed, järjepidevad või visad nende eesmärkide saavutamisel, mis teil on. See ei pea absoluutselt paika, sest EKRE ei ole olnud nende otsuste juures, millega see jutumärkides jõukohane riigikaitse loodi aastal 2012. Me ei ole päevagi hoidnud kaitseministri portfelli. Aga see viga siis tehti. Ma ei ole nõus selle kriitikaga, mis ükskõik mis suunast meie pihta tuleb, et me ei ole piisavalt riigikaitset toetamas.“

Kunnas osutab, et võimearendustega, millega järgmine valitsus peab edasi minema, on kaartulevõimekus ehk suurtükiväe tugevdamine. „On selge, et 36 liikursuurtükki ja 6 reaktiivlaskeseadeldist ei ole see kvantitatiivne suurus, millega me suudaksime võimaliku sõja korral efektiivselt võidelda. Meil on vaja suurtükiväge vähemalt kahekordistada. Siin on mitu võimalust. Kas anname patareisuurused üksused igale ringkonnale, kas loome teised suurtükiväepataljonid brigaadidesse, loome üldse suurtükiväe brigaadi? Need on tehnilised küsimused ja kaitseväe juhataja pädevuses. Aga on selge see, et meil tuleb seda teha ja sellest me ei pääse,“ ütles Kunnas.

„Samamoodi ei pääse me tankidest. Meil ei ole pealetungivõimekust isegi taktikalises mõttes, kui meil on null tanki. Täna meil on kolm liitlaste tankikompaniid siin, aga palju neid on jaanuaris, kui britid vähendavad osalust siin poole võrra? See ei sõltu meist, mis otsuseid britid teevad või ka teised või Ameerika Ühendriigid. Need otsused, mis me ise teeme, need vähemalt sõltuvalt meist. Ja tankidega on veel see keeruline probleem, et siin mõjub kvaliteet, kvaliteet ja väljaõpe. Hea kvaliteedi, tehnilise kvaliteedi ja hea väljaõppega väikesed rühma- ja kompaniisuurused tankiüksused suudavad hävitada mitmeid vastase roode, isegi pataljone. Aga kui seda taset ei ole, siis neid endid hävitatakse. Täpselt nii nagu Teise maailmasõja ajal, kui me võrdleme Saksa ja Vene tankiüksusi. Ja seepärast siia peame veel panema kolm-neli aastat juurde sellele ajale, mis meil nagunii tankide soetamiseks kuluks ja selle võimekuse tehniliseks loomiseks. Ja me oleme sellega maha jäänud. Me ju näeme, mis Ukrainas toimub, kuidas need pealetungid seal käivad. Me peaks sellest õppima.“

Kunnase sõnul on ka sõjaaja kaitseväe suurus – 36 000 – ebapiisav. „Me oleme lähedal sellele 42 000-le, mis meil oli arengukavas 2009–2018, mille jätsime täitmata, kuna ütlesime, et see ei ole meile jõukohane. Nüüd me teeme ikka seda. Ja selles kontekstis olekski aeg neil, kes selle vea tegid, tunnistada ausalt seda viga. Ja tunnistada ka, et kaitseväe juhataja kindral Terrase ja pärast kindral Heremi nõuanne, mis kõike seda toetas, ei olnud adekvaatne ega vasta praegusele julgeolekuolukorrale. Lätlased on jõudnud niikaugele, et suurendavad sõjaaja kaitseväge 50 000-ni, loomulikult neil kulub selleks 10–12 aastat, kuna nad peavad uuesti ajateenistuse looma. Loomulikult, ega me ei saa sellele 36 000-le pidama jääda, kuhu me jõuame välja loodetavasti järgmise aasta lõpuks.“

Kunnase sõnul on tööpõld väga suur. „Ja see eeldabki, et tunnistatakse vigu, parandatakse neid ja ei tulda välja kriitikaga nende suunas, kes esitavad ise konstruktiivset kriitikat. Kui leke on paadis, siis tuleb sellele lekkele osutada. Siis see paat ei upu ja see ei ole mitte mingi paadikõigutamine.“