21.10.2022
Gerli Tali foto
Su pärlid karbis tuhmid , nurgas üksik suveking , moest läinud vildist kübar, pole ammu sind näinud siin… Jaak Joala, „Vildist kübar“
Kallid sõbrad, ma sain juubeliks suurepärase kingituse: head kolleegid EKRE fraktsioonist kinkisid mulle kübara. Sest ma tegin oma elus tähtsa otsuse ja astusin aristokraatlikku eesti rahvaerakonda.
Arvan, et väärin seda mitte ainult oma töö ja vaadete, vaid ka päritolu poolest: sünnijärgne eesti kodanik tuntud eesti filosoofide perest. Isapoolne vanaema oli aadlisoost ja sai Sankt-Peterburgist kogunisti toetuse kui „aadliku tütar“.
Olen eluaeg üritanud vältida igasuguseid kollektiive, ei käinud ei lasteaias ega pioneerilaagris, komsomolist visati välja, pole olnud ühegi partei liige, töötasin alati üksi. Miks nüüd astusin EKREsse? Sellel on mitu põhjust.
Esiteks on mul hea perekond ja lapselapsed, kes on seda väärt, et elada oma Eestis, oma kodus, kus neid keegi ei kiusaks ega alandaks. Ise ka tahaksin elada oma riigis, kus iga võõras ei vahiks mulle väljakutsuvalt silma ja ei laimaks minu maad ja minu inimesi. EKRE on ainus erakond, kes pole Eestit ja eestlasi kordagi reetnud. Selle eesotsas on haritud ja siirad eestimeelsed inimesed, kes räägivad artikuleeritult ja asjast, kõnelevad otse.
Teiseks olen ma juba üle aasta töötanud Uutes Uudistes, kus minusse suhtuti kohe esimesest päevast nii, nagu oleks mind tundnud kogu elu. Kohe anti kõik portaalide paroolid ja ruumide võtmed, mitte piirates teemade valikut. Laekus huvitav informatsioon, tuli idee – kirjuta ja avalda kohe, küll me pärast loeme. Tõenäoliselt on tegemist kõige demokraatlikuma toimetusega maailmas.
Üsna varsti hakkas mind rõhuma vajadus aegajalt täpsustada intervjuudes või volikogus, et ise ma ei ole EKRE liige. Nagu distantseeruks. Tegelikkuses oli vastupidi – esimest korda tundsin ennast kollektiivi osana.
Praegu, kui EKREt hakati lausa pööraselt materdama Eestit paljaks varastanud ja mu kodu juurteta mugavuspagulastele lubanud korruptsioonierakondade, peavoolumeedia ja seksuaalpsühhopaatide poolt, on minu koht kahtlemata sõprade kõrval.
Sest kui Eesti praegu ei pea vastu, siis on asjad meie kõigiga ühel pool. Kui viimane rahvaloendus „näitas“, et Eestis ei ela enam eestlasi, on vaid mingid põliselanikud, siis järgmine rahvaloendus ei tuvasta ka põliselanike olemasolu.
Meil on jäänud vaid mõned kuud, et otsustada, kas meil on üldse vaja oma riiki. Sest küsimus ei kõla enam nii, et kas siis sellist Eestit me tahtsime.
Küsimus on nüüd selles, kas me Eestit üldse tahame.
Mina tahan küll.
Loomulikult ei muuda EKREsse astumine mitte kui midagi ei minu töö maailmavaatelises sisus ega suhtumises sellesse töösse. Olen juba ammu jäigalt väljakujunenud isiksus, individualist ja minu jonn võib teha kuulsale eesti jonnile silmad ette.
Ivan Makarov