Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Päeva sõel (med.): peavoolikud on EKRE kallal nagu kaanid varba küljes; feldkurat Urmas Katz; Postimees kasseerib eestlastelt raha artiklite eest, mida venelased loevad Postimehes tasuta; president Karis tegi jälle tööd; üks tõeline eesti mees ei tohi olla valge

-
21.10.2022
“Pirukas” peas

Peavoolumeedia on välja kuulutanud suure putinliku erioperatsiooni EKRE vastu. Päevas ilmub mitu, ehk kümmekondki filipikat, kus eesti rahvakonservatiive tahetakse denatsifitseerida, lastakse nende „ääremaa valijaid“ Šoigu pakikestega, lastakse õhku konservatiivide põlevkivil töötavaid elektrijaamu, korraldatakse vangi võetud „eesti banderovlaste“ üle näidisprotsesse koos fuckikontrollimisega ja süüdistatakse 1931. aasta Bungodongos toimunud bungodongolaste orjastamises.

Kusjuures on endast silmnähtavalt väljas ka seni soliidsetena tundunud tegelased. Näiteks avaldas ERR täna loo „Reitingute erisaade: EKRE toetust upitas nende Kremli-meelseks tembeldamine“.

See on siis EKRE väidetava kremlimeelsuse „esimene lugemine“ antud „uudises“ – kohe pealkirjas.

Kohe järgneb „teine lugemine“ – „EKRE toetuse tõusule aitas osaliselt kaasa see, et konkurendid tembeldasid nad Kremli erakonnaks, leidsid ERR.ee reitingute erisaates Kantar Emori uuringuekspert Aivar Voog ning ERR-i ajakirjanikud Indrek Kiisler ja Urmet Kook.“

Aga see pole veel kõik, sest vene muinasjuttudes kolm on kohtu seadus: „Kiisler pakkus, et EKRE toetuse kasv on tingitud osaliselt ka sellest, et EKRE konkurendid tembeldavad EKRE-t Kremli erakonnaks. “Sellega on nad teinud endale karuteene,” ütles Kiisler. Voogi sõnul on olnud mõju ka EKRE kriitikal Euroopa Liidu suhtes,“ lööb ERR juba kolmandat korda ühte ja sama jama lugejate kolpadesse. See on siis meie riigimeedia oma ühe koha peal hüplema jäänud KK plaadiga: eesti elektri röövellikes hindades on süüdi Putin, Euroopa kõrgeimas inflatsioonis on süüdi Putin, kontrolli puudumises Eesti piiril on süüdi Putin, EKRE populaarsuses on süüdi Putin…

Samal teemal: härra kirjaniku ameti kõrvalt valitsusmeelse poliitgrafomaani mittehaisvat lisaraha teeniv Andrus Kivirähk kirjutas EPL-is loo sellest, kuidas Putin teda „toetanud“ Helmesid Kremlis kiidab.

Nendel harvadel juhtudel, kui Kivirähk ei lörtsi oma följetonides rahvakirjaniku Oskar Lutsu loomingut ja tegelaskujusid, jääb tema ponnistuste tulemus alati vaimuvaeseks ja ülepingutatuks. Nii ka seekord, ja ilmselt seepärast toetas joonistav kolleeg Kiviräha kritseldust omapoolse kritseldusega, kus on küll „kübaramoorid“, küll „kaabud“ jne. Muidu võivad ju poliitkirjaniku sellise loomingu targad lugejad millestki valesti aru saada.

Aga perekonnanimi Kivirähk on meil praegu nagu mingi poliitiline diagnoos – kui märkad seda nime, siis jutt on ikka suurte rasvaste punaste tähtedega ja ikka rahvakonservatiividest. Ennast sotsioloogiks nimetav propagandist Juhan Kivirähk avaldas sealsamas EPL-is loo „Kuritegelik on Vene riik, mitte vene keel“, kus ta ründab tavakohaselt EKRE-t ja isegi Isamaad nende soovi eest säilitada rahvusriiki. Kivirähk süüdistab Helmet selles, et too meelitab eestlasi koopasse, kus elekter maksab 3 senti, kõhud on täis ja räägitakse eesti keelt.

Ehk Juhan Kiviräha jaoks on meie põhiseaduse preambulis kirjeldatud eesti riik „koobas“. Et kui Eesti pered elavad oma lastega soojades kodudes, kui söök on taskukohane ja – oh õudus – nad räägivad tagatipuks ka eesti keelt, siis on see ikka täielik „koobas“ ja „enamus eestlasi“ ei tahaks sellist elu.

Kusjuures ma tõlgin praegu vene keelest, kuna eesti Postimehes on see Kiviräha lugu eestlaste jaoks tasuline, aga vene Postimehes venelaste jaoks tasuta. Ehk „rahvusleht“ diskrimineerib sel moel järjekordselt eestlasi eriti küünilisel moel. Aga selge see, et „enamus eestlasi“ ei oleks selle punasotsi(oloogi) loo üle rõõmsad, mida ei saa öelda umbkeelsete yanatoomlaste kohta. Ehk Kivirähk ja Postimees rakendavad siin propagandistlikku keelelist segregatsiooni. Aga tõsi mis tõsi: selles sigaduses vene keel süüdi tõesti ei ole. Isegi Vene riik mitte, vaid meie parasiteeriv postkommunistlik punane loož.

+ + + + + + +

Kui ma näen tänavaplakatil EELK peapiiskopi Urmas Viilma rõõmsat nägu, ebamäärase sisuga pudel näpus, siis esimene mõte on – mis siis järgmisena? Kas vegani kikerherne vorstike hambus või hoopis lahtirebitav roosa preservatiivipakike? Või näeme Jumala asemikku Kersti Kaljulaidi kombel konisid korjamas?

Tegemist on eriti piinliku pretsedendiga, iseäranis Euroopa islamiseerumise ja kristlaste tagakiusamise kontekstis, sest iga püha kiriku naeruvääristamine vähendab veelgi „uskmatuid“ vaenavate fanaatikute lugupidamist kristlaste vastu. Eriti kui ennast naerualuseks teeb kirikupea ise.

Kas te kujutate ette, mis juhtuks siis, kui tänavatele ilmuksid plakatid, kus oleks kujutatud mõni ajatolla, käes pudel ja üleskutse olla mingit muud usku?

Seepärast ei leiagi ma EELK peapiiskopi käitumises mitte midagi naljakat, nagu võis märgata legendaarse välipreestri (feldkurat) Otto Katzi samuti tühjaks tehtud pudelitega seotud seiklustes. Eestlaste keele, kultuuri ja nüüd ka usu naeruvääristamine jätkub. Kas varsti näeme lugupeetud kirikupead mõnes kommertskanali seltskonnasaates koos „lõdva kummiga“ daamidega?

+ + + + + + +

Ajal kui kirikupea pudelipildid hakkasid elama oma elu ja isegi kõikvõimas Jumal ei saa neid internetist välja rookida, sai riigipea Alar Karis jälle natuke tööd, kuulutades välja mõned seadused, kinnitades ametisse järjekordse kahtlase taustaga ministri ja siis suundudes lasteaeda.

Nimelt oli neljapäeval 29. ettelugemise päev, mis oli pühendatud aprillis 90. sünnipäeva tähistanud Aino Pervikule. President Alar Karis käis sel puhul Lotte lasteaia lastele lugemas Perviku raamatut „Presidendilood“. Härra Karis tundis ennast silmnähtavalt hästi, ta lausa kiirgas hubasust ja heatahtlikkust.  

„Ette lugemine nii väikestele kui suurtele kutsub raamatute maailma avastama, liidab põlvkondi ja loob hea tuju,“ kommenteeris president.

Tuju oli nii hea, et peatselt niitis see mõned lapsed jalust maha selle sõna otseses mõttes. Antud juhul teostus põlvkondade liitmine läbi selle, et lapsed pandi nendele külla tulnud kellegi vanaisa kuulama. Nende silmadest, miimikast ja poosidest võis aru saada, et nad ikkagi päriselt ei adunud, kelle ette nad toodi, misasi on president ja miks ta loeb nendele sellest misasjast presidendist kirjutatud lugusid, nagu kunagi sõjaveteranist vanaisad rääkisid oma lastelastele lugusid sellest, kuidas nad fritsudele rindel säru andsid.

Kuna meie maal on kõik võrdsed, on varsti lasteaedadesse ilmselt oodata ka Riigikogu esimeest, kes hakkab lugema lugusid Riigikogu esimehest; siis vajub sisse peaminister oma isa raamatuga, tema järel fraktsioonide esimehed, ministrid, kantslerid ja muu süvariigi seltskond. Ja kukuvad lugema, kuni lapsed närvivapustuse saavad.

Aga Alar Karise etteaste oli siiski suur edasiminek võrreldes tolle korraga, kui lasteaeda tuli kellegi vanaema, kes laulis ja palus poisse talle nokusid näidata.

+ + + + + + +

Veel EV presidentide kohusetäitjatest: järjekordne Andri Kiige saade „Meediakriitika“ kannab pealkirja „Ajakirjanik Kersti Kaljulaid Seewaldis“.

Ajal, mil Rootsi mõõdukas välisminister deklareerib, et feministliku välispoliitikaga on lõpp, ilmub ERRis Feministeeriumi meediakriitika ning Postimehes äärmusvasakpoolsete pseudoakadeemikute propaganda. “Quo vadis, Eesti ajakirjandus?”

Seda tasub oma silmaga näha MEEDIAKRIITIKA ⟩ Ajakirjanik Kersti Kaljulaid Seewaldis – Objektiiv

+ + + + + + +

Ja buduaar.tv3 teavitab lugejaid: “Vallalise kaunitari” hurmur Emmanuel leiab, et just tema teab, kuidas peaksid mehed Eesti naiste südameid võitma.“

Pildil mees, kelle soeng meenutab üht kordumatut nõukogude aja peakatet, mida armastasid kanda Leonid Brežnev ja teised poliitbüroo liikmed.

Huumorimeelne nõukogude rahvas nimetas sellist papahhast kitsamat kräsust mütsi „pirukaks“. Ainult et meie „hurmuri“ peas oleks nagu pärast pesemist kokkutõmbunud eksemplar.

„Vallalise kaunitari“ Emmanuel kavatseb Eesti meestele näidata, milline üks tõeline mees olema peab“, kuulutab Buduaar loo pealkirjas.

Juba nägime, aitäh. Michael Jackson aga taotles endagi jaoks hoopis vastupidist, usaldaks pigem teda.

Ivan Makarov