Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

VIDEO I Mart Helme: meie maavarasid tuleb kaevandada nii, et säilib rahva ja riigi kontroll nende üle ning tulu sellest tuleb Eesti rahvale

-
26.10.2022
Laadime sisu...

Kolmapäeval pidas keskkonnaminister ettekande “Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050“ elluviimisest, mille järel sõna võtnud Mart Helme rõhutas, et Eesti maavarade kaevandamine peab teenima ainult eesti rahva huve.

“Teema on ülimalt tõsine ja üldsegi mitte ainult päevakohane, vaid ka tulevikukohane. Sest selge on see, et maavarad, nende kasutuselevõtmine, kui see algab, kestab pikka aega. Ükskõik missugustest maavaradest me konkreetselt räägime, olgu see liiv või mingid haruldased muldmetallid, neid ei kaevandata üks päev või üks nädal või üks aasta. See on pikk ettevalmistusprotsess, see on pikk maa seest väljatoomise ja väärindamise protsess. Nii et teema on seesugune, mis läheb kindlasti edasi ka järgmistele valitsustele ja järgmistele Riigikogu koosseisudele.

Aga ma tahaksin rõhutada, et kui meil laulusalm ütleb, ei hõbedat, kulda ei leidu me maal, siis hõbeda ja kullaga võib-olla isegi mingil määral tõsi, ehkki väidetakse, et Soome lahe all on ka Eesti vetes täiesti arvestatavad kullavarud olemas. Ainult et nende kättesaamine esialgu nende tehnoloogiatega, mis meil on, on sedavõrd kulukas, et see kulla kaevandamine seal ei tasu ära.

Kui me vaatame natuke laiema pilguga, ei ole sugugi nii, et Eesti ei ole maavarade poolest rikas riik. Meil on maavarasid palju. Ja kui me kõnnime siin Põhja-Eestis paese pinna peal ja ütleme, et näed, siin pole õieti muldagi ja siin põllumajanduse tegelemine on teatud piirangutega, siis sellesama pae sees ja pae all on väga suured rikkused. Ja kui suured rikkused, kus täpselt, mis täpselt, see loomulikult on asi, mis tuleb selgeks teha, järele uurida. Varud, tasuvus, keskkonnakahjud, tööjõuvajadused, väärindamise võimalused kohapeal või teistes riikides – need on väga tõsised teemad, mida nipsu lastes ei saa lahendada. Ja sellest seisukohast, ma arvan, on väga õige, kui me võtame praegu seisukoha, et sellega on vaja tegelema hakata.

Miks ma siia pulti tulin, ei ole isegi mitte see, kas ja kui palju meil mingeid maavarasid on, vaid see, et ma tahan rõhutada ühte fundamentaalse tähtsusega fakti. Need maavarad on meie, Eesti rahva omand. See on meie ühisomand. Juba on kuulda olnud Brüsseli poolt seisukohti, et riikides olevad loodusvarad on Euroopa ühisomand. Seda ei ole suudetud loomulikult veel, kuidas öelda, institutsionaliseerida ega ka juridiseerida, seadusandluse tasemel paika panna, et meie siin Tallinnas võime ju midagi otsustada, aga eelnevalt on ära otsustatud asi Brüsselis. Ja veel enne on ära otsustatud asi suurkorporatsioonide peakorterites.

Ja seepärast ma tahan rõhutada: need maavarad, ükskõik, mis nad on – on nad killustik, kruus, muldmetallid, põlevkivi –, on meie rahvuslik rikkus. Ja sellest seisukohast panen ma südamele kõikidele meie saadikutele, kõikidele meie ministritele, kõikidele tulevastele Riigikogu koosseisudele, kes hakkavad teemaga tegelema: neid maavarasid ei saa kergekäeliselt anda ära kellegi käsutusse, kes hakkavad sisuliselt koloniaalpoliitikat ajama, röövivad Eesti rahva paljaks ja jätavad meile siia saaste ja peenraha. Me ei saa ja ei tohi käituda nagu indiaanlased, kes viski, püssiloksude ja kuhja tekkide eest andsid ära oma hiiglaslikud maavaldused.

Me ei saa käituda nagu indiaanlased, kellel polnud õrna aimugi, et nende maid tahetakse ära võtta, sellepärast et kuskil mustades mägedes on avastatud kulla ja hõbeda leiukohad ja selleks on tarvis sinna ehitada raudteeliinid, maanteed, rajada linnad. Ja see, mis tegelikult peaks kuuluma neile, tagama neile rikkuse, tsivilisatsiooni, nende lastele hariduse ja nii edasi, see sisuliselt võetakse neilt ära. Me ei saa olla siin indiaanlased ja me ei saa ka lubada seda, et meil on valitsused ja Riigikogu, kes annavad oma heakskiidu niisugustele poliitilistele lahendustele. See on see põhjus, miks ma tahtsin sõna võtta. Eesti ja Eesti rahvas võivad saada tänu meie rikkalikele maavaradele rikkaks, kui me neid teaduslikult uurime ja mõistlikult ja kohapeal maksimaalselt väärindame.

Ma ei nõustu sellega, mis siin öeldi, et me võime nii palju küll teha kulutusi kaitsekuludele, aga Venemaal on nad ikka suuremad. Venemaa territoorium on ka niisugune, vaadake, et neil on vaja Kaug-Idas ja Kesk-Aasias ja Põhja-Jäämerel ja Mustal merel ja Valgel merel ja nii edasi oma riiki, sõjaväge ja kõike muud ülal pidada. Loomulikult kulutavad nad selle palju kordi suurema raha ära oma hiigelriigi vajaduste kulutamiseks. Meil on väike maa lapikene siin.

Kui meie teenime sellelt väikeselt maalapilt, siis ma toon teile näite Kaukaasiast. Hiljuti on siin olnud sõjalised konfliktid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Aserite kaitse-eelarve on juba aastaid olnud suurem kui Armeenia kogu riigieelarve kokku. Miks? Sest aseritel on maavara, nafta ja gaas, ja vaestel armeenlastel ei ole mitte midagi peale nende mägede, Sevani järve ja selle ümbruse oru. Selles ongi vahe. Meil on maavara, millega me võime ära rahuldada kõik oma sotsiaalsed kaitse- ja muud vajadused, kui me targalt kasutusele võtame need ja võtame nii, et säilib Eesti rahva, Eesti riigi kontroll nende üle ja sealt tulev tulu tuleb Eesti rahvale.”