29.10.2022
URMAS REITELMANN
Mihkelsonide perekonna laste pilastamise juures on veel üks õõvastav asjaolu. Sellest teadsid kümned kui mitte sajad inimesed. Alates politseinikest, kohtunikust, lisaks kohtu ametnikud ning lõpuks kõik nn “uudistemajad” muidu nii ablaste koprofaagidest politrukkidega takkapihta ja kõikide nende inimeste tuttavad. Juhmidelegi oli selge, et lapsi väärkoheldi räigelt, nende vaimne tervis oli ja on endiselt ohus ja nad vajavad kaitset oma vanemate eest.
Kas keegi nendest sadadest inimestest võttis midagi ette? Kas keegi teatas vähemalt lastekaitse ametnikele? Ilmselgelt mitte. Kui üldse selles loos miski kedagi huvitas, siis ainult asjaolu, kas sellega on võimalik oma saastaväljaandeid müüa ja milline võiks olla hagide hind. Kas Eesti ühiskond on muutunud sedavõrd küüniliseks, et kui räigused toimuvad võõra katuse all, ei ole need sekkumist väärt või on õigussüsteemis asjad katastrofaalselt valesti?
On muidugi võimalus, et ma eksin, inimesed teatasid ning olid hoolivad, kuid reformigrupeering oma liikmetega elab väljaspool seadusi. Sellisel juhul ei ole meil rahvuse ja riigina enam vähimadki lootust. Kogu selle loo valguses on eriti groteskne verejanu, millega riigi repressiivorganid ja õukonnameedia vaenasid Marti Kuusikut, tuginedes ainult kuulujutule ja puudus ohver.
Mihkelsonide loos on olemas nii ohvrid ja tõendusmaterjal, kuid on lisaks süvariigi kõikvõimas ringkaitse.
Urmas Reitelmann, riigikogu liige (EKRE)