30.10.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Just nende kolme viimase sõnaga algas kuulus Catilina süüdistuskõne. Ikka aetakse meile mingit udujuttu eestikeelsest haridusest, mida ei ole olemas ega saagi olla. Mingi keelne saab olla vaid õpe, ei enamat! Hariduse mõiste sisu puudub isegi Haridusministeeriumis ja siis tulebki välja, et igaüks saab sellest aru omal viisil ja omal moel. Mis keelne teil näiteks tervis on, see ju samasugune isiksuse karakteristik nagu hariduski?!
ERR-i Esimeses stuudios olid vastamisi toodud Kõlvart ja Lukas, paraku kuuldus-näis Kõlvart veenvamana. Meil on siiani vaid loosungid ja lubadused, mida täita ei ole antud olukorras põhimõtteliselt võimalik ja siis hakataksegi tegema midagi, mille kohta on ette teada, et see ei ole võimalik.
Kõikide lasteaedade ja koolide üleviimine eestikeelsele õppele ja omavahelisele asjaajamisele ei ole praegu füüsiliselt võimalik, arvestades seda seltskonda, keda praegu koolidesse värvatakse, pole mingist ettevalmistatud ja teadvustatud tegevusest mõtet rääkidagi, ammugi mitte mingite tulemuste saavutamisest.
Kvalifitseerituid õpetajaid on puudu oma 1500 ja seda isegi eesti õppekeelega koolides, kvalifikatsiooni omavatele soovijatele ei peeta aga isegi vajalikuks Haridusministeeriumis vastata.
Hala on lõpmatu ka selle ümber, et ei ole olemas metoodikat, kuidas eesti keelt venelastele õpetada. Katsuks kõigepealt sellest aru saada, et jutt pole metoodikast, vaid keeledidaktikast. Õppesisu tuleb valida emakeelt arvestades, sellisel juhul on „transfeer“ võimalik ja arusaamisega seotud õppe korraldamine.
Siit edasi jõuamegi välja teksti kuulamise, lugemise ja sisu mõistmiseni (mitte pelgalt aru saamiseni). Praegu on aga meil hulk diletante, kes suuremates väiksemates hulkades, vähem- ja enamsäravates saalides kogunevad ja riigi raha eest üsnagi kõhedaks tegevaid mõtteid esitavad – asjatundjad pole sinna oodatud. Senised integraatorid ja lõimijad on kõik kuidagi märkamatult vägagi hästi tasustatud positsioonidele hõljunud, ainus mida pole, on mingidki reaalsed tulemused.
Lukas räägib tõsiselt eestikeelse õppe sisseseadmisest 2024-ndast, 1. ja 4. klass… Kui tahetakse esimeses klassis sellised segaseltskonnad kokku panna, ei omanda neist keegi suurt midagi, aeg kulub üksteisest arusaamisele ja loova õhkkonna asemel saame hunniku pingeid. 4. klass on veelgi problemaatilisem – sel ajal kujuneb lastel välja mõisteline mõtlemine, hakkavad tekkima klassifikatsiooni alged ja siin see keeleline segadus tekitada on muidugi karuteene.
Üks asi on kool, teine asi täiskasvanute endi keel. Uus EKI juht, kes ei ole filoloog ja kelle senised sõnavõtud on selles vallas jätnud suisa profaani mulje, on ohu märk.
Keegi on siiski ka praegustele tendentsidele tähelepanu juhtinud – „Ülikoole ja teadusasutusi peaks eriliselt puudutama eesti keele kaitsmine, arendus ja keelekultuur tervikuna. Hille Saluveer aga kirjutab: nüüdne kitsa ringi hoogtöö EKIs(Eesti keele Instituudis) – n.ö. kasutuspõhine keelearendus tähendab praktikas kirjakeelenõuannete süsteemset tühistamist, 20 aasta jooksul antud keelenõu veebist kustutamist, segaste kantseliidisõnade normaliseerimist ja kriitikavaba tammi avamist ingliskeelsete toorlaenude tulvale (Müürileht, oktoober 2022).
Räägitakse ka kasutuspõhise keelekorpusele (sõnavara) üleminekust – sassi läinud?! Meie sotsiaalvõrgustikud ületavad mahult kõik seni veel enam-vähem normkeelt kasutavad väljaanded, seega võtame üle selle sõnavara ja lausekonstruktsioonid, mida seal viljeldakse ja kirjutame prügikasti kõik alates Aavikust kuni Remmeli-Ariste ja paljude teisteni välja?!
Andres Raid