Karl Olaf Rääk: ajakirjandus ei vahenda tõde, vaid täidab tellimusi

Aeg-ajalt tuleb ette jutuajamisi, kus tark ja arukas vestluskaaslane küsib, miks ometi peaks meie ajakirjandus valetama? Neil pole selleks mingit põhjust. Ja kui mingi väljaanne valetaks, siis hakkaks inimesed lihtsalt teisi lehti lugema. Millest omakorda järeldub, et ajakirjandus räägib tõtt ja ainult tõtt ning selles kahtleja peab mingi kiiksuga olema.

Tahaksin selliste optimistidega nõus olla. Kätt südamele pannes, väga tahaks. Tahaks, et ajalehte, tänapäeval portaali, ette võttes saaksin sealt uut, tõepärast ja huvitavat teavet maailma kohta, nagu papa Jannseni ajal.

Paraku teeb kaine mõistus omad korrektiivid. Meie ajakirjandus ei ole ammu enam objektiivse tõe kiretu vahendaja. Ajakirjandusest on saanud propagandarelv, mis näitab seda, mida kästakse näidata, varjab seda, mida kästakse varjata, väänab tõde nii nagu kästakse väänata. Tihti ei täideta isegi kellegi otsest käsku, vaid ideoloogilise sülemi ühisvaimust pärinevat teadmist, et tõde tuleb näidata just sedapidi.

Uusim tõend selle kohta on hiljuti puhkenud melu fotograafiahuvilise rahvaasemiku ümber. Jätame siinkohal detailid kõrvale ja keskendume hoopis sellele, et asi olevat juba mitu aastat teada, aga selle avaldamine keelati ära. Just, parimas Nõukogude Liidu või Põhja-Korea stiilis. Punane telefon helises, kostis summutatud mõminat ja ajakirjanikeni jõudis tungiv soovitus selle asjaga mitte tegeleda. Kuigi teema lehkas vastikult, materjalid olid olemas, aga avaldada ei tohtinud. Ei tohtinud, kuna see oleks puudutanud ühe võimupartei puutumatut asjapulka.

Selline jutt ei meeldi paljudele. On teada, et mingi partei toetajad keelduvad uskumast mistahes negatiivset teavet oma soosikute kohta. Ükskõik milline kuritegu seletatakse enda jaoks ilusaks, patune pestakse puhtaks ja vaen pööratakse nende vastu, kes juhtunust teada annavad.

Varsti on jälle valimiste aeg käes. Nagu ikka, tõuseb üles nende aususe teema. Väga hoolega jälgitakse, et valijate tahet ei mõjutataks ega moonutataks. Samas unustatakse üsna meelsasti, et suurim valimiste mõjutaja pole mitte vales kohas ulatatud pastapliiats, vaid massimeedia. Paljud valijad teevad oma otsuse mitte faktide ja argumentide, vaid emotsioonide baasil. Valitakse neid, kes on rohkem pildil ja saavad positiivset kajastust. Meedia mõjutab valimistulemusi rohkem kui miski muu. Kui meedia võltsib tõde, siis on ka valimistulemused moonutatud.

Loodetavasti on meie hulgas järjest rohkem neid, kes mõistavad, et moraalitusel ja süüdimatusel on oma hind. Võimurite pahategude talumine teeb mingi aja pärast talumatuks meie kõigi elu. Moraalitus ja kõrged hinnad on omavahel seotud. Südemetunnistuse puudumine toob kaasa hoolimatuse inimeste käekäigu vastu.

Ajakirjanduse aususe illusioonist loobumine on paljude jaoks valus. Tahaks ju uskuda, et meie elus on midagi kindlat ja usaldusväärset, mida võib usaldada ja uskuda.

Õigem on siiski illusioonidest vabanemise ebamugavus üle elada, kui leida ühel hetkel, et meid kõiki on kõrvadeni sohu meelitatud ja võitlus ei käi enam sõnade, vaid elu nimel.

Karl Olaf Rääk, kolumnist ja rahvuskonservatiiv

Erki Evestuse karikatuur