Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

(Uus)keeleteadlased loovad pidžin-estnišit

-
30.10.2022
Raudne reegel iga eestlase jaoks.
© UU

Maailmas on tuntud mõiste pidžinkeel, mis on tavaliselt tekkinud koloniaalaegadel väiksemates ühiskondades (Kariibi mere ja Okeaani saared) ning kaubanduskeskustes, kus koloniaalriikide suurkeele ja kohaliku keele segunemisel on tekkinud üldkasutatav lihtsustatud värdkeel. Selline areng on ähvardamas ka eesti keelt, kuid siin luuakse pidžin-estnišit teadlikult.

Ajakirjanik Andres Raid kirjutab: “Hille Saluveer kirjutab: nüüdne kitsa ringi hoogtöö EKIs(Eesti keele Instituudis) – n.ö. kasutuspõhine keelearendus tähendab praktikas kirjakeelenõuannete süsteemset tühistamist, 20 aasta jooksul antud keelenõu veebist kustutamist, segaste kantseliidisõnade normaliseerimist  ja kriitikavaba tammi avamist ingliskeelsete toorlaenude tulvale (Müürileht, oktoober 2022). /…/ Meie sotsiaalvõrgustikud ületavad mahult kõik seni veel enam-vähem normkeelt kasutavad väljaanded, seega võtame üle selle sõnavara ja lausekonstruktsioonid, mida seal viljeldakse ja kirjutame prügikasti kõik alates Aavikust kuni Remmeli-Ariste ja paljude teisteni välja?!”

Eestis on mindud eesti keele lihtsustamise teed, mis tähendab küll raske, aga grammatiliselt võimsa ja ilusa keele hävitamist, pidžinkeeleks muutmist. Ikka selleks, et välismaalastel olevat siis kergem seda õppida. Kaja Kallas väitis Riigikogu infotunnis koguni, et siin eesti keele ära õppinud ukrainlased hoidvat eesti keelt elus – neil on endilgi suur keel, mis on tugevasti vene keelest mõjutatud, ja nemad hoiavad ka eesti keelt?

Kurb ja õõvastav on näha, kuidas eestlased (õigemini vasakliberaalid) hävitavad teadlikult oma emakeelt, täites ideoloogilist tellimust. Keeleta rahvust enam pole, see on siililegi selge, ja kui keel on liiga tugev, siis alustatakse selle lihtsustamisest, mis tegelikult tähendab hävitavat labastamist.

Keeleväärastajate peamiseks argumendiks on see, et kõik keeled muutuvad ja kaasajastuvad, mis on olemuselt õige, aga see protsess ei tohiks olla teadlikult muutustele kaasa aitav, vaid muutusi tunnistav, kuid säilitamisele tuginev. Eesti keelega aga öeldi algul: hollalaa, las ta minna, nüüd aga surutakse muudatusi juba teadlikult peale.

Tasub vaid kuulata meie noorte ingliskeelsest ruumist kaasa haaratud rohket sõnavara (“paneme paartit”) ning seejuures unustatud emakeele sõnavara (noored ei oska enam ingliskeelsetele mõistetele eesti keeles vasteid leida) ja me näeme, kuidas keel muutub katastroofiliselt kiiresti. Nüüd peaks oma rikkalikku keelt kaitsma, aga selle asemel seda hoopiski lihtsustatakse.

Euroopa Liidu poliitikas on tugev rahvusriikluse vastasus ja föderalismiihalus, mistõttu levivad sealt rahvusluse väljajuurimise ideed, mida kohalikud vasakliberaalsed holopid on asunud ellu viima keelemuudatuste kaudu.

On raske ette kujutada grammatiliselt rikka eesti keele kadumist ja asendumist “möh”-suhtlemisega. Eesti keele kaitsmine on nüüd iga eestlase kohus ja siin võib tõesti öelda – kes seda ei tee, ei vääri eestlase nime. Olgu nad siis pigem maailmakodanikud.

Uued Uudised

Alljärgnevalt Vikipeedia vahendatud info pidžinkeelte tekkest. Kas on Eestist tuttavaid momente? Kuigi artiklis kõneldakse isetekkelisest pidžinist, luuakse Eestis seda teadlikult, eriti lihtsustatud grammatika ja väiksema sõnavara kaudu.

Pidžin (inglise keeles pidgin) on segakeel, mis tekib eri emakeelte kokkupuutel.

Pidžinile on iseloomulik, et see ei ole ühegi inimese emakeel. See tekib, kui eri keelte kasutajad ei oma kindlat lingua franca’t, kuid neil on vajadus omavahel suhelda. Tüüpiliselt tekivad pidžinkeeled kohtades, kus käib tihe kaubanduslik suhtlus (nt sadamates).

Pidžinil on enamasti väike sõnavara ja lähtekeeltega võrreldes lihtsam grammatiline struktuur (näiteks võib puududa sõnamuutmine) ja häälikusüsteem. Tüüpiline on, et nimisõnad ei käändu ja tegusõnad ei pöördu. Kui nt eesti keeles öeldakse: “Poiss ütles, et läheb koju.”, siis eesti pidžinis öeldakse sama lause: “Poiss ütlema minema kodu.”

Pidžin ei ole tavaliselt inimese emakeel, kuid leidub piirkondi, kus see on kogukonna põhiline keel (nt tok-pisini keel Paapua Uus-Guineas). Enamasti kujunes pidžin välja sadamalinnades. Pidžin võib kujuneda lapse emakeeleks, kui vanemad seda talle algusest peale õpetavad.