Agnes Pulk: Eesti riik on laste kaitsmises läbi kukkunud

Alustuseks olgu meelde tuletatud, mis on lapse seksuaalne väärkohtlemine. Lapse seksuaalne väärkohtlemine on igasugune seksuaalse sisuga aktiivsus lapse suhtes, mis ületab temaga suhtlemise normid. Pedofiile uurinud psühhiaater Ryan C.W Hall’i sõnul kuulub seksuaalse väärkohtlemise alla enese paljastamine laste ees (eksibionism), lapse lahti riietamine ja tema alasti keha vaatamine (vuajerism), laste juuresolekul masturbeerimine, laste genitaalide puudutamine või hõõrumine kuni füüsilise seksuaalaktini ehk penetratsioonini.

Kuid seksuaalne väärkohtlemine on ka lapsega seksuaalse sisuga mängude mängimine, lapsest pornograafiliste piltide või fotode tegemist, lapsele erootiliste piltide või videote näitamine. Tasub märkida, et ka seksuaalsete vulgaarsustega ropendamine on seksuaalne vägivald. Kõige sagedamini on seksuaalse väärkohtlemise ohvriks lapsed vanuses kolm kuni seitse aastat, kes ei oska endaga toimunule hinnangut anda ja abi otsida.

Kirjutasin mõni aeg tagasi Postimehele artikli Mihkelsoni laste pildistamise teemal, kus tõin välja, et laste seksuaalse ahistamise puhul pöördub avalikkus sageli ohvri või sõnumitooja vastu ning väärkohtleja – kui ta on seni olnud lugupeetud inimene – kaitsele. Ühiskonna esimeseks reaktsiooniks on eitamine ja soovimatus lasta oma peas lahti võimaliku väärkohtleja senisest kangelase kuvandist: nii tore mees küll midagi sellist ei teeks! Jätke inimese laimamine! Mina küll ei usu enne, kui pole oma silmaga midagi sellist näinud!

Paraku ongi laste seksuaalse väärkohtleja profiil enamasti sümpaatne, usaldusväärne, kõrgesti haritud, ühiskonnas lugupeetud, varasemalt karistamata, tubli kodanik, hooliv naaber, abielus, eduka karjääriga, sõbralik ja meeldiv suhtleja, osav manipulaator, kes jätab mulje täiesti tavalisest toredast pereisast. FBI seksuaalkuritegude uurijate sõnul kuuluvad näiteks enamus lasteporno kasutajaid ja valmistajaid kõrg- või kesklassi. Nende seas on kõrgeid sõjaväelasi, poliitikuid, arste, juriste, koolidirektoreid, IT eksperte. Seksuaalkurjategijatest magistritöö kirjutanud Maarja Kerner toob välja, et mida haritum ja kõrgemal ametipostil seksuaalkurjategija on, seda oskuslikumad on nende poolt tarvitusele võetud ettevaatusabinõud ning seda rohkem on neil mõjuvõimsaid sõpru riiklikes institutsioonides, mis teeb nende kinni nabimise väga keeruliseks, sageli ka võimatuks. Seetõttu jõuavad politsei ja kohtu vaatevälja peamiselt madalama sotsiaalse staatusega seksuaalkurjategijad.

Pikalt politseis lastevastast väärkohtlemist uurinud ning pedofiilide olemusest ja käitumisest lõputöö kirjutanud Pille Alaveri sõnul enamik pedofiile oma tegusid ei kahetse, pigem leitakse, et kõik, mis nad teevad, on õige ja loomulik, süüdi on teised, kes asjas probleemi näevad. Sageli pannakse süü kas ohvri või sõnumitooja peale. USA justiitsministeeriumi õiguskaitseametnikele mõeldud käsiraamat toob välja 5 levinumat psühholoogilise kaitse mudelit, mida pedofiilid ja laste väärkohtlejad kasutavad: eitamine (nt “Kas on siis vale last kallistada?” “Kas ma ei või oma kasulast enam vannitada või?”), pisendamine (“See juhtus kogemata”, “Ma olen seda ainult üks kord teinud”), õigustamine (nt “Ma ei ole mingi lasteahistaja, kõik on toimunud vastastikkusel kokkuleppel ja lapse enda soovil”, “Lapse ema võib kinnitada, et siin ei ole midagi, mida teie mõtlete – ma ei teeks iialgi ta lastele liiga!”, väljamõeldis (tegevused olid teadusliku projekti jaoks tehtud uuringud; “Ma soovisin, et laps õpiks oma keha tundma”) ja rünnak (“See on lihtsalt lapse ema kättemaks mulle, et ma ta maha jätsin”, “See on konkurentide kättemaks mulle – mina olen siin ohver, mitte laps!”, “Politsei lihtsalt kiusab mind”.

Paraku jõuab uuringute järgi politseisse vaid umbes 10% laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest ja kohtusse veelgi vähem. Suurem osa laste seksuaalsest väärkohtlemisest jääb avastamata või tõestamata. Seda tingib ühest küljest see, et väikestel lastel puuduvad oskused abi otsimiseks, neid ei usuta sageli ja vahel ei saa lapsed ka ise aru, et nendega on valesti käitutud. Teisest küljest on ligi 60% juhtumitest tegemist peresisese väärkohtlemisega (isa, kasuisa, lähisugulane, peresõber), mida püütakse avastades perekonna sees maha vaikida, kuna tuntakse suurt häbi ja piinlikkust ning kardetakse avalikkuse tähelepanu. Kahjuks on päris tavapärane ka variant, emad keelduvad oma last uskumast või mehe (enamasti lapsele kasuisa) teguviisis midagi taunimisväärset nägemast ning kogu süü olukorrast pannakse lapse peale (ise eputas, ise ronis sülle, ise jooksis paljalt ringi jne). Väärkoheldud lapse jaoks on see, kui ema ei ole tema poolel, kõige traumeerivam variant.

Peamiselt esitati Marko Mihkelsoni tegevuse kaitseks (või katteks) kolm argumenti: esiteks, et laste ema oli kõigest teadlik ja ei näinud nendes fotodes midagi ebasünnist – seega ei saanud nendes fotodes ju midagi ebasünnist olla. Teiseks, et Marko Mihkesoni süüdistab tema abikaasa kättemaksuhimuline ekskaasa, mistõttu ei ole süüdistus tõsiseltvõetav. Kolmandaks, politsei ei alustanud ju kriminaalmenetlust. Vaatame neid argumente korraks lähemalt.

Laste ema oli KÕIGEST teadlik ja LUBAS oma lapsi väärkohelda, politsei jaoks oli see põhjus uurimist mitte algatada

Nagu laste ema ise kartmatult tunnistas, oli tema kõigest teadlik – need fotod tehti tema juuresolekul ja talletati tema nõusolekul, mis tähendab, et ta on olnud selles tegevuses võrdselt osaline. Mis mõttes on politsei ja prokuraatuuri arvates kergendav asjaolu see, et ema teadis piltide tegemisest ja oli sellega nõus! Kuidas on võimalik, et politsei seda naist kriminaalvastutusele ei võtnud?! Kuidas on võimalik, et laste hooldusõigus jäi kohtus sellisele südametule emale ning nii lastekaitsjad kui politsei ja prokuratuur asusid lapse väärkohtleja poolele?! Mis riigis me elame?

Tänaseks on selge, et laps, keda pildistati, ei olnud ju väike lasteaialaps, kes just vannist tulid ja mänguhoos hullas, vaid 10-aastane ning mitmed pildid olid poseeritud ehk laps oli sätitud pornograafilisse poosi! Esiteks on juba see fakt, et Mihkelson vahib oma 10-aastast alasti kasutütart, perversne ja kuritegelik. Teiseks, need pildid OLID pornograafilised ning politsei oleks pidanud kohe Mihkelsoni kodu ja töö läbi otsima, leidmaks sealt lapsporno materjale, sest inimene, kes sellist asja juba enda lähedase peal teeb, on ilmselt juba kogenud lapsporno vaataja/kasutaja. Seetõttu on äärmiselt kohatu psühhoterapeut Kait Sinisalu selgitus, et kui ta oleks lihtsalt Marko Mihkelsoni tehtud pilte vaadanud, oleks ta olnud “väga häiritud” ning need teeksid “Marko Mihkelsonile palju kahju” (teisisõnu – fotod olidki nilbed ja ebanormaalsed). Kuid kuna tema klient – laste ema, kes lubab kasuisal oma laste genitaale pildistada ega näe selles midagi imelikku – on talle rääkinud, kui kohutav on naise ja tema ekskaasa vaheline tüli ja kuidas tema klient selle all kannatab, siis “teab ta nüüd kogu lugu” ja näeb asju teises valguses. Halloo?!

Riik töötas vastu laste isale, kes soovis oma lapsi kaitsta

Sama argumenti on meedias kasutanud ka oma abikaasat (ja tegelikult ka iseennast, olles nende piltide tegemises samavõrdselt osaline) kaitsma tõtanud Tuuli Mihkelson, kelle jutu mõte oli sisuliselt järgmine: miks me räägime piltidest, räägime parem, KUI KOHUTAV ja kättemaksuhimuline on mu ekskaasa ja kuidas ta soovib lihtsalt minu ja mu uue abikaasa elu ning karjääri hävitada. Kas te ei näe, et tegelikud ohvrid selles loos oleme meie Markoga!

Kuidas on võimalik laste isale ette heita, et ta on soovinud pärast nende piltide ilmsiks tulekut laste ainuhooldajaks saada?! Milline normaalne isa seda ei sooviks? On ju selge, et ema on kõiges olnud kaasosaline ning ei soovi ega suuda oma lapsi adekvaatselt kaitsta.

Kas see, kui laste väärkohtlemisest teatab ema ekskaasa, vähendab sõnumi usaldusväärsust? Mis siis, kui näiteks külajoodik näeks pealt laste väärkohtlemist ja läheks sellest politseisse teatama? Kas teda ei võetaks seetõttu tõsiselt, et ta on nt purjus? Kas politsei tõesti ei asuks uurima, kas asjal on tõepõhi all? Või kui nt politseisse helistab naaber, kes teatab naabrite peres toimuvast väärkohtlemisest, aga kuna ta on politsei hinnangul sarihelistaja (liigne lärm kõrvalkorterist, jms), kas siis ei võeta teda tõsiselt? Mis puutub siia üldse kes või milline on sõnumitooja?! See on vaid osav ja manipulatiivne viis tähelepanu toimunud ebaeetiliselt teolt kõrvale juhtida.

Meedia kajastuste põhjal on mulle jäänud mulje, et Marko Mihkelsoniga vestles nö dialoogipolitsei, kes manitses stiilis “ai-ai-ai, mis sa tegid! Ära enam nii tee”. Kuhu jäi Mihkelsoni kodu ja töökoha läbiotsimine, mis oleks nende tõendite puhul ainumõeldav? Kuna seda ei tehtud, ei ole ühtegi kahtlustust Mihkelsoni pikaaegses lapsporno kasutamisest kõrvaldatud ning ta on ja jääb Eesti rahva silmis lapsporno tarbijaks ja valmistajaks, maakeeli öeldes perverdiks, kellest oma lapsed eemale hoida.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et tänane Reformierakonna poolt juhitud Eesti riik on laste kaitsmises totaalselt läbii kukkunud. Kogu see kaasus teeb naeruväärseks refikate loosungi “paremini hoitud” või “kindlates kätes” Eestist. Need käed on laste seksuaalse väärkohtleja käed. Need on käed, mis kaitsevad ahistajaid ja löövad ohvreid. Need on käed, mis sulgevad sõnumitoojate suud ning mätsivad kinni tõde. Need on käed, mis hävitavad Eesti inimestes igasuguse lootuse ja usu meie õigusriiki. Need on käed, kus vaadatakse perverssustele läbi sõrmede. Käed, mis plaksutavad võidurõõmsalt, sest ei ole kedagi, kes neid käsi ohjeldaks või raudu paneks.

Inimene, kes märtsi valimistel suudab pärast kõike seda anda oma hääle Reformierakonnale, peab olema ise sama südametu ja sama perversne. Issand, päästa meie rahvas selliste käest!

Agnes Pulk, koolitaja, Pärnu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees ja EKRE fraktsiooni esimees