09.11.2022
Loone Ots
Kultuuritöötaja on nagu saja käega õnnetooja Šiva, kelle vaim ja jõud toovad ilmale tohutu kogude kultuuri, aga ka vaimsust ja headust. Aga motivatsiooni ei saa jätkuda lõputult. Iga põlemine nõuab kütust. Tuleb tund, mil kiidusõnadest ning naeratustest enam ei piisa.
Vanasti ei olnud külas palgalist kultuuritöötajat. Maa sool oli kooliõpetaja. Tema haris lapsi, laenutas raamatuid, korraldas pidusid, pani lahkunuid kirstu, õpetas viiulit või klaverimängu, pani koorid laulma ja tegi külarahvaga näitemängu. Koolmeister või koolipreili kergitas külakultuuri vabast ajast ja aate nimel. Kuid oma õpetajatöö eest sai ta väärilist tasu.
20. oktoobril andsid Tartu linna palgal olevate kultuuriüksuste töötajad abilinnapea Lemmit Kaplinskile, linnavolikogu esimehele hariduskomisjoniesimehele Lembit Kalevile ja linnavolikogu kultuurikomisjoni esimehele Kristo Selile üle avaliku pöördumise palvega tõsta kultuuritöötajate palka nii, et see vastaks riiklike üksuste kultuuritöötajate keskmisele brutopalgale. Alla olid kirjutanud Tartu linnaajaloo muuseumide, Tartu Mänguasjamuuseumi, Tiigi seltsimaja ning Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu inimesed.
Riiklike kultuuritöötajate miinimumpalk (rõhutan: miinimum!) tõuseb aastal 2023 seniselt 1400 eurolt 1600. eurole ehk siis kerkib 14,3 protsenti. See on kiiduväärt samm, aga ometi kinnitavad riiklikud kultuuritöötajad, et tõus on liiga tilluke, katmaks aina kallinevaid elamiskulusid.
Tartus on asi aga palju halvem. Pöördumisele lisatud graafikus võrreldakse Tartu linnaajaloo muuseumide töötajate brutokuutasu riigi keskmise brutokuupalgaga, aga samuti kõrgharidusega kultuuritöötajate riikliku palgamiinimumiga. Graafik on aastate lõikes ja näitab selgelt, et riigi keskmine ja kultuuritöötajate miinimumpalk on aastast 2017 tõusnud kiiremini kui Tartult palka saavate kõrgharitud kultuuritöötajate palk.
Arvasin algul, et graafiku tegijad on midagi segi ajanud. Et palkade vahe ei saa olla nii suur. Nimelt oli riigi keskmine brutopalk 2022. aasta teises kvartalis 1693 eurot, Tartumaa keskmine aga 1753 eurot. Tartu linna kultuuritöötajate keskmine töötasu jäi üle 1000 euro.
Võrdluseks: ehitaja tööd peetakse vähetasustatuks ja ehitajad lahkuvad Eestist, sest peavad nii väikest tasu ebaõiglaseks. Aga statistikaameti andmete kohaselt oli hoonete ehitaja keskmine brutopalk tänavu teises kvartalis 2739 eurot. Jäätmekoguja keskmine palk oli 1758 eurot. Ka posti- ja kullerteenuses töötajad said Tartu linna kultuuritöötajatest kõrgemat palka – 1465 eurot. Kusjuures hea jäätmekoguja, tubli ehitaja või kärme kuller ei pea evima kõrgharidust.
Suhtlesin hiljuti ehitaja ning torumehega. Nende tunnitasu oli piisavalt kõrge, et selle alusel kuupalka arvestades annab nende meeste kahtlemata hea töö eest teenitud tasu Tartu kultuuritöötajale kaks silma ette, nagu statistikastki näeme. Miks peaks siis kõrgharitud kultuuritöötaja leppima alla 1500-eurose töötasuga?
Tekkinud olukord meenutab väga nõukogude aega, mil töörahva võim jättis haritlased sõna otseses mõttes nälga. Mäletan, kuidas kõrgharidusega noorpaar läks kaheks aastaks Kirovi-nimelisse kalurikolhoosi räimekonservitsehhi, et korteriostuks raha saada. Mäletan ka suurepärast neuroloogi, kes jäi ootamatult kolme lapsega leseks ega saanud oma 85-rublase teenistuse eest enam otsa otsaga kokku. Tema tee viis lüpsilauta, kus maksti piisavalt, et lapsed ära toita ja hiljem ka ülikoolitada.
Kultuuritöötajaid on Tartu linna palgalt juba lahkunud ja siirdunud erasektorisse, kus keeleoskajaid ning laia silmaringiga inimesi ikka vaja ning kus neile teadmiste ja entusiasmi eest ka vääriliselt makstakse. Kas oleme nüüd jõudnud tagasi nõukaaja äraspidisesse ellu? Ja seda Eesti vaimupealinnaks kutsutud ning Euroopa kultuuripealinnaks saavas Tartus?
Äkki ei tunne linnaisad ja -emad kultuuritöö valdkonda? Äkki arvavad nad, et mis seal ikka tasustada, inimene istub päeva läbi soojas puhtas toas, tõstab arhivaale ühest hunnikust teise ja sätib pabereid-raamatuid riiulisse.
See ei ole nii. Ülesanded on tuhat korda nõudlikumad. Tiigi seltsimajas harrastusteatrit tehes olen kultuuritöötaja argipäeva näinud päris lähedalt. Kultuuritöötaja on nagu saja käega õnnetooja Šiva, kelle vaim ja jõud toovad ilmale tohutu kogude kultuuri, aga ka vaimsust ja headust.
“Andrus Kivirähki “Isamaa pääsukesed” ei ole komöödia, vaid dokumentaaldraama.”
Tema tegevus ulatub projektikirjutamisest aruannete esitamiseni, saali toolide vedamisest kiire esmaabini, kui tantsurühma liige kukub ja põlve veriseks lööb. Ta ei virise, kui maja tuleb sulgeda kolm tundi hiljem, kui tema tööaeg ametlikult ette näeb. Ta tuleb välja ka puhkepäeval, kui on vaja ust avada. Ta on igiliikur, kes toodab soojust ja kelle energia kütab üles kõiki, kes temaga kokku puutuvad. Andrus Kivirähki “Isamaa pääsukesed” ei ole komöödia, vaid dokumentaaldraama.
Kahtlemata sobivad need sõnad ka kõigi Tartu muuseumitöötajate ning kogu raamatukogurahva kohta. Aga motivatsiooni ei saa jätkuda lõputult. Iga põlemine nõuab kütust. Tuleb tund, mil kiidusõnadest ning naeratustest enam ei piisa. Siis panebki kultuuritöötaja oma töökoha ukse kinni. Väljastpoolt.
Ratsionaalse argumendina võime lisada, et nendesinaste kultuuritöötajate hariduse oleme rahastanud meie, maksumaksjad. Kui nad erialalt lahkuvad, on see raha maha visatud. Emotsionaalse argumendina ütlen: kultuuri ei tohi mõnitada. Ega ka kultuuritöötajaid. Linna suhtumine kultuuritöötajatesse näitab linna tõelist suhtumist kultuuri. Lõpuks tuleb meenutada, et enamik nimetatud töötajaid on naised. Nende madal palk hoiab ja aitab süvendada Eesti kurvastavalt kõrget soolist palgalõhet.
Tartu kultuuritöötajad on kaua kannatanud. Viimses hädas heideti õhku streigiähvardus. Alles siis liigatas korraks miski. Abilinnapea Kaplinski on selle surve all lubanud esitada ettepaneku, et linna 2023. aasta eelarvest leitaks palgatõusuks mingigi raha. Kuid see on esialgu ainult ettepanek.
Tartu kultuuritöötajatele tuleb kähku ja selgelt anda sõnum, et nad on hinnalised inimesed, suurepärased spetsialistid ja et neid on Tartu linnale väga, väga vaja.
Loone Ots, (EKRE)