10.11.2022
Kremli-meelne kontingent, kes toetas presidendivalimistel Putinil, saab valitsuse tahtel ka siinseid volikogusid valida.
Eesti poliitikasse on sügavalt juurdunud suurte sõnade tegemine ilma järgnevate tegudeta. Väga häbiväärne lugu juhtus alles hiljuti, kui Riigikogu-täis saadikuid otsustas Kremli režiimi terroristlikuks kuulutada, kuid hääletas samas maha EKRE konkreetsed ettepanekud terroristliku riigiga suhete lõpetamiseks mitmes valdkonnas. Reformierakonnale, sotsidele, Isamaale ja Keskerakonnale piisas vaid hukkamõistusõnadest, EKRE tegusid peeti ülearusteks.
Sõnadevool jätkub ka sõjamonumentide temaatikas. Punatank ja veel rida monumente võeti maha peamiselt seetõttu, et Venemaa agressiooni taustal Ukrainas ei saanud neid lihtsalt alles jätta, aga seegi kulges riigi suunalt väga vastumeelselt ja vaevaliselt, venelastele anti aega oma vererõhu ülespumpamiseks. Kui entusiastid hakkasid ise punarämpsu maha võtma, siis algatati isegi kriminaalasju.
Ilmselgelt on punamonumentide kõrvaldamine vähemalt riigi poolt sunnitud samm, nagu oli ka pronkssõduri mahavõtmisega 2007. aastal Ansipi valitsuse poolt – punaveteranide räuskamine südalinnas muutus lihtsalt liiga suureks probleemiks, see tunnete üleskütja tuli rahvuslaste survel paratamatult ära koristada, aga Reformierakond teostas kogu protseduuri neile omaselt räpakalt. Lisaks jäi “Aljoša” alles ja tekitab probleeme siiani.
Nüüd teatab kultuuriminister Piret Hartman, et punamonumendid tuleb avalikust ruumist eemaldada. Rohke mula ja komisjonide moodustamise jutu sees kõlab: “Valitsus saatis täna riigikogule arutamiseks justiitsministeeriumi algatatud eelnõu, mis reguleerib vaenu õhutavate ning okupatsioonirežiimi toetavate sümbolite eemaldamist. /…/ Valitsuse seisukoht on, et vaenu õhutavad punamonumendid tuleb avalikust ruumist eemaldada. See on ka minu seisukoht. /…/Peame eristama sõda õhutavaid või romantiseerivaid monumente sümbolitest või hoonetest, mis on ekspertide hinnangul olulise ajaloolise või kultuurilise väärtusega.”
Pronkssõdur ehk “Aljoša” asub avalikus ruumis ja iga aasta 9. mail häirib seal toimuv okupatsiooniülistus suurt osa eestlastest, kusjuures Kaitsevägi ei lubanud isegi sõduritel sealt vormis mööduda, et mitte ülistajaid “provotseerida”. Pronkssõdur on ilmselgelt vaenu õhutav sümbol, eestlastele tähendab see vaevadeajastu saabumist 1940. ja 1944. aastal. Ta on ka okupatsioonirežiimi toetav ning sõda õhutav ja romantiseeriv monument, mida sümboliseerib seal kogunev “Surematu polk”. Venemaa peab ennast Nõukogude Liidu järglaseks ning ka Vene armee näeb enda eellasena Nõukogude Armeed ja Punaarmeed “Aljoša” isikus.
Pronkssõduri puhul on veel eriline ka see, et kohe selle naabruses asuvad tema ohvrid, 1944. aasta märtsipommitamisel hukkunud, mistõttu on tema eemaldamine Eesti riigi moraalne kohus. Samas pole tal ei kultuurilist ega ajaloolist väärtust, vähemalt mitte Eesti riigi ja eestlaste seisukohast.
Pole kahtlustki, et just pronkssõdur on üks neist monumentidest, mis peaks valitsuse ja kultuuriministri hinnangute järgi avalikust ruumist eemaldatama (kui nad seda ikka tõsiselt mõtlevad). Nüüd ootamegi kultuuriminister Piret Hartmanilt ja valitsuselt selgust, et kas 2007. aastal soss-sepp Andrus Ansipi pooleli jäänud töö saab ükskord lõpule viidud. Muidu ongi Eesti poliitikas ainult sõnad ja paralleelselt tohutu hirm reaalsete tegude ees.
Uued Uudised