11.11.2022
Eesti
Pole kahtlustki, et absoluutne enamus eestlastest toetab lõuna pool käivas sõjas Ukrainat – lihtsalt selle maa vaenlane on ka meie ajalooline vaenlane ja ukrainlaste võidust sõltub suuresti ka meie tulevik.
Ukraina põgenike osas nii suurt üksmeelt ei ole – nimelt märkab rahvusmeelne osa eestlastest suure Ukraina-patrotismi kõrvalt, et nii äravenestatud kodumaal võime me oma keele ja kultuuriga väga ruttu tahaplaanile jääda, seda enam, et ka Läänest tuleb paduvõõraid aina juurde. Sümpaatiast hoolimata ei tahaks ikkagi ukrainlaste alla mattuda, neid on ju 43 miljonit ja meid alla miljoni, meie maa aga on vene keele mõju tõttu neile uueks kodumaaks igati sobiv ning nende rändetung oli tohutu juba enne sõda.
Kahjuks käituvad eestlased jätkuvalt ka Ukrainat toetades oma sissepekstud orjamentaliteedist lähtuvalt. Me ei seisnud mitte ukrainlaste kõrvale, vaid hakkasime ise ukrainlasteks, loovutades oma identiteedi teiste heaks. Hea näide sellest on kõikjal lehvivad riigilipu mõõtmes Ukraina lipud.
Ukraina lipp riigilipu formaadis peaks tähistama mitte solidaarsust, vaid Ukraina riigi siinviibimist saatkonna, kultuuriesinduse, põgenike vastuvõtupunkti või millegi muu kontekstis. Haapsalu lossiõuel Ukrainat pole, aga lipp on. Seesama lipp Eesti Energia maja küljes peaks tähistama Ukraina delegatsiooni saabumist või alanud koostööd, mitte pelgalt poolehoidu. Meie pool ähmastas patriotismituhinas hoopis diplomaatilised tavad.
Eesti võtab kiiresti üle Lääne-Euroopale juba nii palju peavalu põhjustanud pagulaste poputamise, kus poliitkorrektsusest ei tunta huvi ende mineviku, tulevikuplaanide, tausta ega millegi muu vastu – nad on “õnnetud”, teeme lausabistamist, me ei keela neile midagi. Aga nii kasvatakse põgenikes vastutamatust, kõikelubatavust ja hiljem ka pretensioonikust. Eestiski on juba kuulda, kuidas ukrainlastele soovitatakse: minge ja nõudke! Ja nõuavadki. Aga nii asjad ei käi.
Ka sõjapõgenikud peavad tundma, et neist küll hoolitakse, aga neil lasuvad oma läbielamistest hoolimata vastutus ja kohustused, nad on juriidilise staatuse muutumiseni siin külalised, nad peavad ka ise hakkamasaamiseks pingutama. Lääne-Euroopa on paraku täis (Süüria, Iraagi jpt) sõjapõgenikke, majandusmigrantidest rääkimata, kes peavadki loomulikuks, et neid peetakse ülal ning solvuvad ja isegi radikaliseeruvad, kui nad soovitut ei saa. Piltlikult öeldes ei tohi põgenikku iga päev kaetud laua äärde talutada, ta peab ise kas lauda katma või söögitegemisel osalema, et ta osaleks vastuvõtjate külalislahkuse toetamisel.
Eestis ei tunne keegi huvi, mida arvavad meie külalislahkusest ukrainlased ise. Nad ei ole rumalad – kui see ei ole siiras, siis tunnetavad nad ebasiiruse kohe ära. Pole kindel, kas nad hindavad väga seda Ukraina lippude rohkust – eriti kui see on eestlaste poolt ilmselgelt ülepingutatud, oma lippude arvelt.
Veel hullem on nende siialubamisega – ukrainlased saavad siia tulla praktiliselt takistamatult, piiramatul hulgal, igal ajal, kontrollimatult. Ainus mõõdupuu, mis valitsusel on, on ajutise kaitse taotlemine. Kui seda ei taha teha, siis saab ukrainlane Eestis teha praktiliselt kõike ja segamatult, seda enam, et neil on kaasmaalasi siin palju. Meie aga ei tea nende tegemistest suurt midagi.
On väheusutav, et ukrainlased hindavad sellist minnalaskmist, nad pigem naeravad meie üle, nagu tegi ammu enne sõda Delfis Ukraina ärimees Arseni, kes lausa mõnitas eestlasi nende seaduskuulelikkuse pärast, olles ise kiiruseületamise pärast mitu trahvi saanud. Võib kindel olla, et paljud ukrainlased imestavad: jumalast lõdva riik, tee, mida tahad, ütle ainult et oled põgenik ja kõik teed on valla.
Meedias on juttu olnud lausa putinistlike “ukrainlaste” siiasaabumisest. Võib vaid ette kujutada, mida arvavad ukrainlannad, kelle mees jäi kodumaad kaitsma, kui näeb kusagilt Ida-Ukrainast tulnud venemeelset peret samasuguste põgenikena, nagu nemad on. Mis arvamus neil Eestist kujuneb? Muide, Saksamaal oli juhus, kus Süüria jeziiditar kohtas seal “põgenikuna” oma islamiriiklasest piinajat ja lõpuks läks koju tagasi tema, kartes Saksamaal oma elu pärast.
Ukrainlased on praegu Eestis sõjapõgenikud. Aga sõjamälestused lahtuvad, tuleb reaalne turvaline elu ja siis ei ole nad enam põgenikud, nad on tavalised inimesed kõvasti teisest kultuuriruumist, teise mentaliteediga. Kas me hakkame nendega väljaspool Ukraina sõja kaja samamoodi elama nagu okupatsiooniajal siia saabunud venelastega, kes ei tahagi “integreeruda”, sest saavad ilmagi hakkama? Ka ukrainlastel pole seda vaja, vene keelt oskab kogu endine NSV Liit.
Ilmselgelt tahab suur osa ukrainlastest Läände jääda – suur Ukraina ränne toimus juba ammu enne sõda, sest just nooremad ukrainlased ei näinud kodumaal tulevikku. Ukrainlased on oma töökusega välismaal läbilööjad, kusjuures nad säilitavad oma kogukonnatunnetuse. Eesti saab lisaks venelastele veel ühe slaavi kogukonna, kes loovad siia Väikese Venemaa kõrvale Väikese Ukraina.
Valitsus vist ei tunnista, aga nad ei tea siinsetest ukrainlastest kohe mitte midagi – ei nende minevikust, olevikust ega tulevikust. On vaid usk, et nad on õnnetud ja neid peab aitama. Kui paljud ukraina mehed peavad seepeale peenikest naeru, sest nad ei pea siin elades sõtta minema? Kui paljud irvitavad meie kergeusklikkuse üle? Kui inimesed, rahvusest hoolimata, näevad, et nad saavad mingit ühiskonda ära kasutada, siis nad seda ka teevad, aga arvamus sellest ühiskonnast saab neil negatiivne olema.
Inimkond peab lugu inimlikkusest, aga sama palju hinnatakse neid, kes panevad oma maal reeglid paika, nõuavad neist kinnipidamist, suhtuvad vajaliku tõsidusega seaduserikkumistesse ja kontrollivad olukorda. Eesti seda ei tee ja on raske uskuda, et ukrainlased meie “külalislahkust” hindavad. Seda enam, et elu koos nendega ei ole ainult päevast päeva meediasäras laudade taga ühiste mustrite kudumine – ühiskonna väärtuste jaotamisel ongi nad juba meie konkurendid. Ainult Eesti liberaalne valitsus jaotab neile näost särades kõike head-paremat, sageli oma rahva arvelt.
Lõpetuseks veel üks moment – kas me usume, et ukrainlased ei saa aru, et peamine meie-poolse toetuse põhjus on ühine vaenlane, Putini-Venemaa, ja kui seda ei peaks ühtäkki enam olema, muutuvad meie suhted pragmaatilisemaks, olmelisemaks ja seega ka konkureerivamaks? Kui meie seda oma läänelikus naiivsuses enam ei tunnista, siis nemad võivad küll sellest aru saada.
2008. aastal toetasime täiega Gruusiat, poedki ostsime nende lipukestest tühjaks, aga millised on meie suhted nüüd? Millal käis Eesti valitsusdelegatsioon viimati sealmail ja kui tihe on meie majanduskoostöö? Ukraina puhul ei maksa unustada ka meie ekspresident Kersti Kaljulaidi, kes solvas ukrainlasi väitega, et riik on sedavõrd korrumpeerunud, et saab EL-kõlbulikuks paarikümne aasta pärast. Teatud osas ongi Kaljulaidil õigus ja sellega tuleb arvestada ka sõja lõppedes.
Jüri Kukk
Artikkel väljendab autori seisukohti