Ministeerium hakkab eesti keelt kaitsma kohtades, kus probleem pole kõige põletavam

Eesti keele kaitsmise osas on nüüd hakatud pisut liigutama, kuid see võib olla tingitud valimiskampaaniast, sest värsked abinõud tegelikult suurt midagi ei muuda. Ehk siis on keelt hakatud kaitsma seal, kus olukord pole väga hull ja nii saab teha asjaliku näo, samas kui tõelised probleemid jäävad alles.

ERR vahendab: “Haridus- ja teadusministeerium saatis partneritele arvamuse avaldamiseks keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu, mis puudutab muu hulgas toidukullerite keelenõudeid, kaubanduskeskuste audioreklaami, võõrkeelsete kaubamärkide ning riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebiaadresside keelsust, samuti avalik-õiguslike asutuste eestikeelset asjaajamist. Ministeeriumi teatel on muudatuste eesmärk tugevdada eesti keele positsiooni riigikeelena ning suurendada eesti keele nähtavust-kuuldavust avalikus ruumis.”

Eelnõus on asjalikke momente, nagu näiteks taksojuhtidele eesti keele tasemenõude kehtestamine, kuid samas on peatähelepanu läinud kohtadele, kus lüngad eesti keele kasutamises polegi väga häirivad: audioreklaam, võõrkeelsed kaubamärgid, veebiaadressid, digiplatvormid – need ei ole kohad, kus umbkeelsus kõige rohkem asjaajamist takistab. Probleemkohaks on teenindussfäär ja seda sisuliselt ei puudutata, peale taksojuhtide ja toidukullerite.

“Eelnõus täpsustatakse ka asutuste loetelu, kus eestikeelne asjaajamine on kohustuslik. Praeguse seaduse järgi on riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamine eestikeelne ning nõue laieneb ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Loetelusse lisatakse avalik-õiguslikud juriidilised isikud, näiteks Eesti Rahvusringhääling, rahvusooper, rahvusraamatukogu ja kõik avalik-õiguslikud ülikoolid.”

Jällegi – ülikoolide osas on rõhk õige, neis on probleemid teravad, kuid rahvusraamatukogu ja rahvusooper pole kahtlemata kohad, kus eesti keele kasutamisega hädas ollakse. Probleemne on Maxima, mitte rahvusooper. Riigi osalusega asutustes aga peaks eesti keele kasutamine olema juba praegu sedavõrd loomulik, et seadusemuudatusi pole vajagi.

Nii ongi minister Tõnis Lukas ette võtnud eesti keele positsiooni tugevdamise seal, kus asjad võivad käest ära olla, aga mitte väga hullusti. Samas aga ei pruugi inimesed kaubanduskeskuste teenindussaalides eestikeelset teenindust üldse saada. Absurdne on ka see, kui ühest küljest eesti keelt kaitstakse, aga samas lastakse slaavlasi massiliselt sisse – järgmise aasta lõpuks peaks ajutise kaitse saanute arv olema prognooside järgi topelt ning juba praegu ei mahu ukraina lapsed eestikeelsesse haridusruumi ära.

Slaavlaste sisseränne ja venekeelse rahvastiku suurenemine on praegu põhiprobleem ning seda veebiaadressite ja digiplatvormide eestistamisega paremaks ei muuda. Audioreklaami võib eestikeelseks muuta, aga kui Tallinn on valdavalt venekeelne, siis on sellest vähe.

Haridus- ja teadusministeeriumi eelnõu on pelk asendustegevus ja kivi Potjomkini küla ehitamisel. Ehk siis eesti keelt kaitstakse kohtades, kus emakeele hoidmiseks ei pea karme võitlusi pidama, piisab kosmeetikast, venekeelse massiga kakelda ei tule.

Uued Uudised