15.11.2022
Kuldar Kesküla
Sellal kui riigikaitsele hakatakse peagi kulutama enneolematult suuri summasid, osalevad kaitseinvesteeringute keskuse ning politsei- ja piirivalveameti hangetel mitme firmaga skeemitajad, kellele on esitatud kahtlustus ulatuslikus maksukuriteos ning kes ei ole esitanud isegi tähtajaks majandusaasta aruannet. Ehkki riigi jaoks on kõik justkui JOKK, peaks süüvima asjade sisusse ning küsima, kas nüüd on JOKK ka Eesti julgeolekuga?
Oleme tänases sõjalises kriisis sisuliselt eesliinil terve maailma mastaabis. Meie ühiskonna ausus ja meilt lähtuvad sõnumid on Eesti tõsiseltvõetavuse garant. Sestap tekitavad õõnsa tunde ka igasugused korruptiivsed riskid, mida me pole suutnud eos ennetada, aga mille juurde kõlavad riigikaitselise tähtsusega hangete eest vastutavate inimeste formaaljuriidilised vabandused.
Kuidas sobitub riigihangete seaduse ja olemasoleva julgeolekupildiga hiljutine Õhtulehe uudis Eesti ühe olulisima riigikaitselise tarnija Bristol Trust ja ja selle omaniku võimalikust hiigelmaksupettustest? Vastavad materjalid esitati uurimisasutustele aasta tagasi ning algas ka kriminaalmenetlus, aga sellele vaatamata võib leida riigihangete registrist ka käesoleval aastal sõlmitud rohkem kui kümne miljonilisi riigikaitselisi lepinguid nimetatud firmaga.
Äsja sai Bristol Trusti teema samas väljaandes täiendust artikli näol, mis kõneleb hangetel tütarfirma ja töötajate ettevõtetega skeemitamisest eesmärgiga need võita. Lisaks kõigele eelnevale leiab Õhtulehest ka viite kahtlasele korruptsioonihõngulisele laenulepingule kõrge kaitseväeametniku ja sama Bristol Trusti vahel. Korruptsiooniriski on sel juhul möönnud ka meie õiguskaitse- ja julgeolekuasutused. Sellele vaatamata on vahepeal sõlmitud lausa sajamiljoniline leping laskemoona ostmiseks ja ikka samalt firmalt.
Kindlasti võib väita, et need kõik on alles kahtlused ja õigusriigis kehtib süütuse presumptsioon, enne lõplikku kohtuotsust ei saa kedagi pakkumisest eemaldada. Tuua võib palju teisigi formaaljuriidilisi põhjendusi. Reaalne elu on aga see, et tänases kriisiolukorras sellised „õigusriigi taha peituvad“ vabandused ei päde. Me kõik maksumaksjatena oleme valmis pingutama, hoides kokku erinevate hüvede arvelt ja meile ei sobi kuidagi, et keegi kuskil seda kõike kuritarvitab. Säärane näilisus võib mõjuda üldisele lojaalsusele ühiskonnas, mis on aga sisult vägagi eksistentsiaalne oht.
Juba 2009. aastal andis justiitsministeerium välja Urvo Klopetsi uuringu „Hangete korruptsioonitundlikkus“. Riskidena on uuringus muuhulgas välja toodud nii varjatud kokkulepped hankijate ja pakkujate vahel, ettevõtjate kokkumäng pakkumiste tegemisel, ebavõrdsus info kättesaadavuse osas, maksupettustest tulenevad ebaseaduslikud rahalised eelised ja nii mõnedki probleemid, mis vajaksid seadusandja täiendavat sekkumist. Nii näiliselt juhtuski, kui 2017. aastal hakkas kehtima kontseptuaalselt uus riigihangete seadus. Paraku aga toonud see ikkagi olulisi muutusi riigihangete turule ja me oleme täna ikka samas seisus!
Laienes küll ametnike kaalutlusõigus, kuid kogu protsess muutus seetõttu veelgi vähem läbipaistvamaks. Nii ongi paljud varasemad imperatiivsed ehk keelavad sätted muutunud kaalutlussäteteks, mis veelgi enam on vähendanud järelevalve võimalusi, sealhulgas poliitilist vastutuskontrolli hankijate ehk ametnikkonna otsuste üle. Nii näiteks on maksupetturid liikunud uues seaduses osalemiskeelu alt kaalutlusotsuse alla. Teisisõnu lubas seadusandja sisuliselt riigihangetele osalema need ettevõtjad, kes on oma senises tegevuses riiki petnud. Kui võrrelda seda meie lihtsa inimese igapäevaolmega, siis kas keegi meist läheks ostma kaupu poest, kes teadlikult müüb meilt varastatud kraami või kaupa, mille ostmiseks on kasutatud meie arvetelt varastatud raha? Kaine mõistusega inimene seda kindlasti ei tee. Kahjuks on uus seadus seda lubanud, juhul kui hankija ei otsusta teisti. Aga mis põhjendusel otsustab? Tihtipeale kuuleme vastuseks juttu avalikust huvist või konkreetse hanke möödapääsmatusest.
Uus, 2017. aasta riigihangete seadus karmistas tunduvalt ebaseaduslike võõrtöölistega seotud valdkondi nagu seda näiteks on ehitussektor, keelustades nende pakkujate osalemise, kes pole isegi karistatud ebaseadusliku tööjõu kasutamise eest, vaid on seda üksnes võimaldanud. Seadusandja on siin lahendanud tegelikult kahte sellel ajaperioodil valitsenud poliitilist probleemi, ühelt poolt ebaseaduslik ränne ja teiselt poolt maksude laekumine.
Kõrvale on jäänud aga maksudega seotud probleemistik laiemalt. Videvikuhämarusse mattub küsimus, kuidas ja kas hindab hankija pakkuja senist maksekäitumist ja kui suur osa hankemenetlusest kulub pakkuja taustakontrolliks? Maksekäitumine ongi ju tegelikult seesama lojaalsusküsimus, mida me tänapäeva kriisiolukorras oma inimeste, poliitikute ja organisatsioonide hindamisel pidevalt ühiskonnas arutame ja väärtustame.
Kehtiv riigihangete seadus deklareerib eesmärgina tagada hankija ehk meie kõigi vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine riigihangetel. Deklaratiivselt on see lause kõlavalt ilus ja lausa loosunglik teadvustamaks, et ideaalmaailmas on meie kõigi poolt panustatud vahendid heaperemehelikult kasutatud. Tänapäeva kriisidest küllastunud reaalsuses võiks ja peaks sellele eesmärgile lisanduma kindlasti ka ausus ja lojaalsus nii riigile kui kogu meie rahva eksistentsile.
Aus konkurents on oluline iseäranis maksumaksja vahenditega toimival turul, see eeldab võrdset kohtlemist kogu tarneahela hindamise ja järelevalve protsessis. Kui tarneahela kasvõi üks lüli kasutab mingeid varjatuid eeliseid teiste pakkujate ees, siis on ausast konkurentsist patt rääkida. Kusjuures arvesse tuleb võtta just varjatud, kunstlikke või lausa ebaseaduslikke eeliseid, mitte pakkuja avalikest teadmistest ja pakkumistest tulenevaid asjaolusid. Kehtiv seadus lubab küll kõrvaldada (aga ei kohusta kõrvaldama!) selliseid pakkujaid, kelle puhul on tuvastatud turueeliste ebaseaduslik loomine. Samas on selle hindamine ja otsustamine jäetud enamjaolt hankija pärusmaaks. Mis saab aga siis, kui selline ebaseaduslik eelis luuaksegi koostöös hankija ehk riigiametnikuga? Või siis, kui pakkujal on korruptiivsed või muud varjatud seosed hankijaga? Sellisel juhul saavad konkurendid küll nõuda õiguskaitset vaidemenetluse kaudu, ent tegelikkuses on vähe näiteid, kus vaidlustamisest ka kasu oli. Ja nii ongi hankemaailm tegelikus elus tunduvalt läbipaistmatum kui seaduse algne eesmärk meile lubab.
Kui lisada sellesse tehtesse teine oluline tegur, milleks on riigikaitseliste kulude pretsedenditu kasv, muutub hangete taustsüsteem veelgi olulisemaks. Kasv ise on muidugi riigi eksistentsi seisukohalt igati õigustatud ja meie kõigi huvides. Ent kas samal ajal toimib piisava tõhususega ka korruptsiooniohuna mõõdetav lojaalsuskontroll? Riigikaitseliste vahendite hankeprotsessid on arusaadavatel põhjustel tunduvalt varjatumad kui Võõbu-Mäo maanteelõigu ehitushange, mistõttu peaks ka kontroll olema tunduvalt jõulisem ja ettevaatavam. Selline sõjaline termin nagu eelhoiatus peab olema möödapääsmatu osa iga riigihanke ettevalmistusest ja menetlusest. Võtan kogu oma eelneva jutu kokku vaid ühe lausega – riigikaitselised hanked on Eestile liiga olulised selleks, et lasta jokitamisel üle sõita eetikast ja inimeste õiglustundest!
Kuldar Kesküla, kolonelleitnant reservis, EKRE
Lugu ilmus algselt Õhtulehes