15.11.2022
Foto: Riigikogu, Erik Peinar
EPL avaldas loo „Karl Aaron Adson: riigikogu vajab LGBTQ toetusrühma“.
See on nüüd selline kahe otsaga pealkiri: kas seda tuleks siis mõista nii, et riigikogusse peaks saatma rahvaasemikele abiks mingi seksuaalvähemlaste salga? Või moodustada olemasolevate kaadriressursside arvelt? Kas rahastamine tuleks kuluhüvitiste arvelt?
Kas poolametlikust süvariiklikust pedofiilia toetusrühmast reformierakonna fraktsiooni, uurimisorganite ja „lastekaitsjate“ baasil on siis vähe?
Ettepaneku autor Adson on korraldanud Noorsotside asepresidendina seksuaalvähemuste toetuseks meeleavaldusi, mis toimusid Tartus, Tallinnas ja internetis, kirjutas LGBT-d toetavaid kõnesid, artikleid, kusjuures ka vaimse tervise kohta.
Kui ta tõesti soovib avada Riigikogus geiklubi, siis pöördugu kaassotside fraktsiooni poole otse, see oleks võib-olla ainult vormistamise küsimus. Milleks õõnestada parlamendi niigi kõikuma löönud autoriteeti, avaldades oma haiglasi fantaasiaid ajalehes?
„Riigikogu vajab LGBTQ+ saadikuterühma rohkem kui mõnda turismiklubi,“ väidab endine noorsots. „Riigikogu valimised on kohe ukse ees ja aeg, mil parlamendis toimub sisuline töö, on lõppemas. Progressiivsetel jõududel on veel oluline viia läbi põhimõttelisi muutusi enne uusi valimisi ning täita valimislubadusi,“ kirjutab Adson.
Huvitav, kas siis tõesti oli eelmistel Riigikogu valimistel SDE programmis lubadus avada geiklubi parlamendis? Oli antud lubadus istuda reedeti Toompea lossi vikerkaarevärvides Valges saalis, vulvamütsid peas ja nahkpüksid jalas?
Aga kõige liigutavam selles loos on Karl Aaron Adsoni hingekarje: „Toetus on vaid sõnades, mitte tegudes“.
Kas Tartu linnavolinik nõuab riigikogulastelt omasoolist halastusseksi?
Kas meil on vähe majanduslikku, poliitilist ja sõjalist laadi probleeme?
Kas EPL-il pole enam midagi kirjutada ja kedagi tühistada?
Ivan Makarov