17.11.2022
Poola sõdurid plahvatuskohas raketitükke otsimas
Pärast seda, kui „eksinud“ raketid tapsid teisipäeva õhtupoolikul Poolas ühes Ukraina piiri äärses külas kaks inimest, tekkis iga tunniga üha uusi ja uusi „raketiteadlasi“ ja „eksperte“, kes mingitki infot omamata võtsid hoiakuid ja andsid hinnanguid.
Näiteks sõjanduseksperdiks tituleeritud Marko Mihkelson pidi oma Facebooki sellekohast postitust mitu korda muutma, sest ka asjaolud muutusid ajas.
Kuigi NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles päeva peale välja, et mingit Venemaa ohtu pole Ukraina eksinud tõrjeraketiga kasvanud, tegi endine Riigikogu väliskomisjoni esimees Mihkelson järeldused, millest esimene oli selline: „NATO riigi territooriumi tabanud raketitabamus testib NATO ühtsust ja reageerimisvalmidust“.
Huvitav, kui see rakett tegelikult Ukraina omaks osutub, nagu ollakse veendunud, kuidas sel juhul seda ühtsust hinnata?
Tegemist pole muidugi mingi kirikumõisa poiste jõepõhja lastud parvega, kus keegi tegu üles tunnistada ei tahtnud, vaid väga tõsise ohuga, sest rakett jõudis sõjatsoonist kolmandasse riiki, mis on pealegi NATO liige, nõudes seejuures tsiviilisikute elu.
Arusaadavalt oodati teisipäeva õhtul igat uut infokildu, sest keegi ei tahtnud magama minna kartusega, et sõda on laienenud Ukrainast välja.
Ent see dünaamika, kuidas ajas asjad edenesid, pakub üksjagu õpetlikku ja mõtlemapanevat. Mis võib olla ühe või teise poole motiiv seda korraldada või varjata. Või oligi kõik puhas juhus?
Lühidalt: kõigepealt hakati rääkima sellest, et tegemist on Venemaalt teele saadetud rakettidega, mis kogemata lendasid üle piiri; siis hakati kahtlema, et äkki on tegu Venemaa poolt meelega eksitatud rakettidega ehk provokatsiooniga, et kompida NATO edasisi samme; seejärel hakati kahtlustama, et tegu on Ukraina enda õhutõrje rakettidega. Edasi süüdistasid venelased läänt nende süüdistamises, ukrainlased polnud rahul, et see intsident nende peale aeti ja nõuavad ka pääsu uurimise juurde.
Asja koguneti kiiresti arutama Poolas ja selle lähiriikides, samuti NATOS ja Balis, kus käis juhtumisis parasjagu G-20 kohtumine, kust, tõsi küll, Venemaa esindus oli Ukrainale tehtud ulatusliku raketirünnaku ajaks lahkunud.
Kogu see ärevusttekitav juhtum viis teema kõrvale tõsiasjast, et eelnevatel tundidel oligi Venemaa Ukraina peale sadakond lõhkepead teele saatnud. See jätkus ka täna.
Ent vaatame ajajoonel pealkirju alates 15. novembri hilisõhtust kuni hommikuni välja.
„Poola suurendab sõjaväe valmisolekut“
„Kogunevad NATO suursaadikud“
„Poola välisministeerium: rakett oli Vene päritolu“
„Biden: Poolat tabanud raketti arvatavasti ei tulistatud Venemaalt“
„Prantsusmaa kutsus Poolat tabanud rakelilöögi osas ettevaatusele“
„USA: Poolat tabas ilmselt Ukraina õhutõrjerakett“
„Zelenskõi G20 liidritele: teie seas on terroristlik riik“
„NATO alustas Poola juhtumi asjus erakorralisi kõnelusi“
16. novembril ehk järgmisel päeval hakati tilgutama sedasi:
„Moskva väitis teisipäeva õhtul, et väited Vene rakettide allakukkumise kohta on tahtlik provokatsioon;
„Balti riigid on viimaste arengute pärast mures“
„NATO peasekretär: raketi langemine Poola polnud tahtlik samm“
„Poola president: puuduvad märgid tahtlikust rünnakust“
„Saksamaa ei toeta lennukeelutsooni kehtestamist Ukrainas“
„Slovakkia peaminister: NATO arutab tõenäoliselt erakorralisel kohtumisel idatiiva riikide õhukaitse tugevdamist“
„Belgia kaitseminister: Poola langes nii Vene raketi kui ka Ukraina õhutõrjeraketi tükke“
„Biden: see on ebatõenäoline, et rakett tulistati välja Venemaalt“
„Erdogan: Venemaa ei olnud Poolas toimunud plahvatusega seotud“
„Hollandi peaminister: Poola intsident poleks toimunud ilma Vene raketirünnakuta“
„Zelenski: Ukraina rakett ei põhjustanud Poolas plahvatust“
Jne. Jne.
Kogu selle jada juures on huvitav näha, kuidas NATO ja USA, samuti Poola, soovivad selles küsimuses “külma pead” säilitada ja üritada konflikti Venemaa ja NATO vahel vältida, püüdes uskuda, et tegu on siiski Ukraina enda õhutõrjerakettidega. Ukraina seevastu aga välistab selle ning justkui sooviks, et NATO oleks ka uues olukorras sõtta kistud, mis teeks nende elu kergemaks. Ja Balti riigid omakorda eeldavad, et käivituvad NATO 4. ja vajadusel ka 5. artikkel, et saada kinnitust lootusele, et sarnases olukorras enda juures me saame ikka alliansile loota.
Uurimine käib ja samal ajal saavad erinevad spekulatsioonid toitu. Selge on see, et joovastus, mis Ukraina edenemisest selles üheksa kuud kestnud verevalamises ja eriti äsjase Hersoni tagasivõitmisest tekkis, on kaugelt enneaegne ning olukord on igatpidi vaadates ohtlik. Muidugi leidub ikka veel sinislmseid optimiste, kes juba juubeldavad, aga kahjuks on reaalne olukord tõsisem.
Mäletate, ka Eestit tabas mõne aasta eest liitlaste rakett, kui Hispaania õhuväe hävitaja lasi õhuharjutuse käigus välja AMRAAM õhk-õhk-tüüpi raketi, mis kedagi ega midagi õnneks ei tabanud ning lõpuks jäigi kusagil soos kadunuks. See intsident juhtus aga rahuajal.
Aarne Mäe