“Eesti on Kaja Kallase juhtimisel mitmes kriisis. Päästa on vaja meid kõigepealt vaesusest,” ütles Martin Helme intervjuus Vikerraadiole.
Uued Uudised avaldab intervjuu üleskirjutuse.
VIKERRAADIO: EKRE volikogu tegi eile teatavaks sõnumi, millega erakond läheb saama valijate toetust riigikogu valimistel milleni on jäänud vaid kolm ja pool kuud. EKRE loosung on „Päästame Eesti!“. Martin Helme, teil oli erakonnasisene konkurss valimisloosungite peale ja neist valisite Eesti päästmise. Kas päästa tuleb riik siis, kelle käest või mille käest, ühe erakonna käest?
MARTIN HELME: Me tegime erakonnas ideekorje ja inimesed liikmed olid aktiivsed, sealt tuli erinevaid mõtteid, aga läbiv joon oli, et Eesti on kriisis. Eesti on Kaja Kallase juhtimisel mitmes kriisis. Kui me kurssi ei muuda eelolevatel valimistel, siis meil varsti enam oma riiki ei ole, vähemalt ei ole see enam selline riik, nagu me tahaksime. Päästa on vaja meid kõigepealt vaesusest. Meil on kõige kõrgem inflatsioon Euroopas.
Vaja on päästa Eesti massiimmigratsioonist ja massiimmigratsiooniga koos tulevast venestumisest. Vaja on meid päästa muidugi ka sõtta sattumisest. Need on kolm kindlat asja. Lisaks näeme, kuidas ennast liberaalseks nimetavad parteid kasutavad kõige jõhkramaid võtteid nii opositsiooni kui ka erimeelsuste mahasurumisel ja põhiseaduse jalgade alla trampimisel, aga ka õigussüsteemi allutamisel oma poliitilisele agendale.
Valija põhivalik ongi olla kas EKRE või Reformierakonna poolt?
Täiesti selgelt. Meil on, nii nagu kunagi defineeriti, liberaalne front, mida juhib Reformierakond. Loomulikult on tal ka omad minionid või abirattad sotsiaaldemokraadid, kindlasti loodavad nad abi saada Eesti 200st. Praegu on neil valitsuses toeks ka Isamaa.
Aga siis on teine leer, kelle juhtjõuks on selgelt meie rahvuslik-konservatiivne leer, suveräänsuse leer. Loomulikult me saame aru, et ka meie vajame koalitsioonikaaslasi. Kui siin vaadata küsitlusi, siis jah, praegu Reformierakond on meist mõnevõrra ettepoole nihkunud. Me kindlasti suurendame oma toetust valimistele lähenedes. Kui vaatame numbreid või arve, siis see on olnud väga tasavägine juba mitu kuud järjest. Põhimõtteliselt on Eesti tulevik noatera peal.
Aga te tahate ju valimised ikkagi võita, värske ERR-i tellitud Emori uuring näitab teid praegu kindla teise parteina. Vahe Reformierakonnaga on pigem suurenenud. Olete kindlalt teisel kohal, aga tundub nagu, kas teatud klaaslagi on ees või või mis siis aitab teid esimeseks tõusta?
Ei ole klaaslage, klaaslaest on siin räägitud varsti kaheksa aastat. Esimene klaaslagi oli see, et me ei saa viite protsentigi. Me oleme neist klaaslagedest raginal läbi läinud kogu aeg. Valimiskampaanias igaüks teeb oma plaane ja sõnumeid. Mõned asjad resoneeruvad paremini, teised asjad võib-olla mitte, vahel tulevad sisse sündmused, mis ei ole kellelegi kontrolli all ja mõjutavad poliitilist diskussiooni.
Aga ma olen üsna kindel, et kui me nüüd ka oma kampaaniasõnum me oleme välja käinud ja seda hakkame valijatele tutvustama, siis me kindlasti parandame oma seisu võrreldes Reformierakonnaga, sest taustsüsteem töötab Reformierakonna vastu. Nad ei ole kaks aastat näidanud, et nad tahaksid midagi ette võtta inflatsiooni ja hinnatõusuga ja nad ei näita seda ka praegu. Nad ei ole tegelikult kakskümmend aastat näidanud, et tahaksid midagi teha Eesti riigikaitse tugevdamiseks. Noh, need liigutused ja žestid, mis nad nüüd teevad, need on häda sunnil tehtud, aga nad ei ole veenvad riigikaitse küsimustes. Ja mis puudutab immigratsiooni, siis nii avatud piire kui Eestil on, ei ole peaaegu ühelgi teisel riigil Euroopas ja sellel on väga tõsised tagajärjed. Meie meditsiinisüsteem ägab selle all. Eesti inimesed ei saa enam arsti vastuvõtule, sabad pikenevad, meie haridussüsteem ägab selle all. Eesti lapsed ei saa enam eestikeelset lasteaias käia, koolis käia, eesti õpetajad ei saa enam eesti keeles tunde anda. Meie kinnisvaraturg ägab selle all. Noored pered ei saa omale kodu osta. Meie tööturg ägab selle all. Siin olevaid eesti inimesi koondatakse, asemele võetakse immigrante. See ei ole jätkusuutlik.
Te rõhutate kolme asja kogu aeg: hinnatõus, immigratsioon, kaitsevõime tugevdamine. Te ütlesite, et põhiküsimus pole näiteks meil üldse maksuastmed või maksuküürud, vaid kuidas tuua hinnad allapoole ja selleks on vaja alandada makse ja aktsiise. Aga kuidas te saate kindlad olla, et selle järel ka hinnad tegelikult alanevad ja kust siis riik tulu saab, kui makse vähem võetakse?
Saan sellepärast kindel olla, et kui me olime valitsuses, siis me alandasime makse ja hinnad tulid alla. Alkoholiaktsiisi tagajärjel lõppes ära piirikaubandus, sest hinnad tulid alla. Kuigi kõik väitsid, et see ei ole võimalik. Seda väitsid nii rahandusministeeriumi analüütikud, Eesti pank ja kõik teised erakonnad. Aga me alandasime makse, hinnad tulid alla, elekter oli kolm senti. Alandasime muide ka elektriaktsiisi. Kui keegi ütleb mulle, et see ei ole võimalik, siis mina ütlen, aga see oli võimalik, kui me olime valitsuses, me teame, kuidas seda saavutada. Sama lugu on kütusehindadega.
Me oleme sisenemas Eesti kõigi aegade kõige rängemasse majanduskriisis. Ettevõtete pankrotilaine, mis on juba käivitunud, koondamised ja tööpuuduse kasv toob kaasa maksulaekumiste vähenemise igal juhul. Kuidas sellest kriisist välja tulla? Vastus on lihtne, majandus tuleb uuesti käima saada. Kuidas majandus uuesti käima saada? Energiakandjate hinnad peavad madalamad olema ja teatud sektorites või tuleb inimeste toimetulekut stimuleerida maksulangetustega. See töötas Margaret Thatcheril, Ronald Reaganil, töötas Trumpil, töötas siis, kui meie olime valitsuses.
Seda juttu, et nii ei ole võimalik, võivad rääkida inimesed, kes ei taha seda uskuda, ei taha seda näha, aga tegelikult on olemas pikk-pikk kogemus, et see töötab. Mis kasu meil sellest on, et riigieelarve tuli sel aastal peaaegu tasakaalu kui ettevõtted on pankrotis ja inimesed on vaesed. Kõigepealt tuleb ikkagi hoolitseda selle eest, et ettevõtted töötavad ja inimesed saavad sissetulekutega hakkama. Siin on ka riigieelarve laekumised korras.
Aga see elektri hind, kas siis praegu hiljuti kehtestatud mehhanism või süsteem, kus ettevõte esitab oma kulud ja ka teatava tulu soovi ja siis pädev riigiasutus kontrollib neid kehtestab. See siis ei taga nagu õiget hinda?
See on olnud ju läbikukkumine, nii nagu ma ennustasin. Nüüd on näha, kuidas universaalteenus käima läks. Inimestele tundub petlikult, et universaalteenus töötab, aga tegelikult universaalteenusele lisaks makstakse inimestele praegu toetusmeedet, mis jätab vale mulje universaalteenuse tegelikust kulust. Universaalteenuse hind on kallim kui börsihind. Algusest saadik rääkisime, et see ei tööta. Piisab sellest, kui vaatame, mis on Eesti Energia kasum. Me kõik saame aru, et see on jabur jutt, et hinda ei ole võimalik langetada, kui Eesti Energia kasum on sadades ja sadades miljonites ja sinna juurde räägitakse, et näe, endalgi tuleb puudu ja kuidagi ei tule välja, siis, ausalt, mina laseks need inimesed lahti, kes nii lolli jutuga avalikkuse ette tulevad.
Mina vaatan praegu, et börsi keskmine hind on siiski sellel kuul vähemalt kõrgem kui universaalteenusel.
Oleneb, mis päeval sa vaatad. Kas vaatad oktoobris või novembris ja mis nädalapäeval, aga põhimõtteliselt ei ole universaalteenus lahendus olnud.
Vaatasin teie 2019. aasta valimisteks tehtud programmi. Neli aastat tagasi lubasite käibemaksu alandada viieteistkümne protsendini. Kas see on teil jätkuvalt soovi, peate realistlikuks?
Kogu käibemaksu alandamisega me seekord välja ei tule, aga kindlasti tahame alandada käibemaksu toiduainetele. Inflatsioon on vaeseks teinud Eesti inimesed. Kui meile räägitakse, et nüüd tuleb palgatõus kakskümmend protsenti, siis arvestame, et inflatsioon on olnud kakskümmend viis protsenti. See tähendab, et inimesed vaesemaks jäänud kakskümmend viis protsenti ja siis nii-öelda aidatakse järele kahekümneprotsendise hinnatõusuga. Ostujõud ja tegelik sissetulek on ikkagi väiksem, kui oli aasta tagasi. Nii et jah, kõige rohkem lööb inflatsioon loomulikult väiksema sissetulekuga inimesi, aga tänaseks päevaks tunneb väga-väga tugevat rahalist pitsitust ka keskklass. Toiduainete hinnad on üks koht, kus inimestel on kulutused väga kiiresti kasvanud. Toiduainete käibemaksu soodusmäär on väga levinud Euroopas. Eesti on peaaegu väheseid riike Euroopas, kus toiduainete käibemaksu ei ole alandatud, nii et see on kindlasti üks meie lubadusi.
Aga ikkagi praegune maksusüsteem, kus on teatavad astmed, on see õige ja õiglane või mitte?
See lahendus, mis meil täna kehtib, ei ole õnnestunud lahendus, see oli kõigile selge algusest saadik, see oli üks kokku mätsitud kompromiss.
Aga te leppisite Keskerakonnaga kokku sellele lahendus?
See tehti ju ära eelmises valitsuses enne meid, Jüri Ratase esimeses valitsuses. See oli Isamaa ja Keskerakonna omavaheline tollane kompromiss ja meie ei läinud seda kangutama. Kui me valitsusse saime, olid meil oma prioriteedid. Maksulangetus, eelkõige tarbimismaksud. Aktsiisid tegime ära, kui olime valitsuses.
Kõik teised erakonnad tahavad maksudebati all valijatele pakkuda maksutõusu, meie tahame maksudebati all selgelt pakkuda maksulangetust ja meil on ette näidata tegusid valitsuses olemise ajast. Me teeme selle ära.
Lubate tõsta kaitsekulutused kolme protsendini SKT-st, kust või mille arvelt need vahendid tulevad?
Kaitsekulutuste tõstmisest rääkisime ka eelmisel korral. Riigikaitsevõimekuste arendamisest oleme rääkinud juba 2015. aasta programmis. Õhutõrje, rannakaitse ja armee suurendamine on asjad, mida oleme rääkinud kahtedel valmistel järjest. Need on asjad, millele sõdis vastu eelkõige loomulikult Reformierakond. Kui me valitsuses olime, siis blokeerisid õhutõrje tegemist ka Isamaa ministrid.
Kui oleksime teinud need asjad ära nii-öelda rahuaja normaalses tempos, siis ei oleks olnud vaja kolmeprotsendist kaitsekulutuste tõusu. Need võimekused on vaja välja arendada ja nendega on nüüd palju kiirem, kui oli veel mõni aasta tagasi. Meil lihtsalt puudub usaldus Reformierakonna vastu riigikaitse teemadel. See on erakond, kes saatis laiali või õigemini kärpis sõjaväeluuretegevust, see on erakond, kes rääkis meile aastaid ja aastaid palgaarmeest, see on erakond, kelle valitsemise ajal saadeti laiali sõjaväestatud piirivalve ja nii edasi. Sellel erakonnal puudub usutavus riigikaitse teemadel. Meil see usutavus on.
Aga Eestit on siiski valitsenud koalitsioonivalitsused ja EKRE on silma paistnud sellega, et kunagi ei välista ühegi parteiga võimalikku koostööd. Samas Reformierakond on teid välistanud, aga, aga kuidas siis ikkagi pärast valimisi, kas te välistate Reformierakonna?
Miks ma pean välistama kedagi. Ma ei näe selles poliitilist professionaalsust, kui sa lihtsalt lahmid mingite välistamistega. Küll aga on täiesti selge, et meil Reformierakonnaga ühe laua taha istuda ja leppida milleski kokku on peaaegu võimatu. Reformierakond ei arva, et inflatsioon või pöörane elektri hind on üldse probleem. Meie meelest on see üks suuremaid probleeme üldse. Nii et istuda maha valimiste järel ja hakata arutama, kuhu suunas minna, lihtsalt ma ei kujuta ette, et see oleks reaalselt võimalik, nii et ma ikkagi arvan, et valijal on ees väga selge valik. Ühel pool on tal liberaalne režiim, mida esindab Reformierakond, Kaja Kallas ja teisel pool on rahvuskonservatiivne leer, mille selge juhtjõud oleme meie.
Teid häirivad Ukrainast tulnud põgenikud, ütlete, sisserändajaid, idaslaavi riikidest löövad segamini kogu meie ühiskonna, aga need inimesed on ju põgenenud sõja eest, nad pole vabatahtlikult kodust lahkunud ja Eestisse tulnud.
Kui vaatame seda, kui palju on Eesti Ukrainat aidanud nii sõjatehnikaga, humanitaarabiga, pagulaste vastuvõtmisega poliitilise toetusega rahvusvahelisel areenil, siis Eesti on absoluutne maailmameister Ukraina toetamises. Ükskõik kas me võtame SKP kohta või per capita. Kui mõtleme selle peale, et Eesti on oma rahvaarvu suhtes võtnud kõige rohkem inimesi Ukrainast vastu, siis ma arvan, Eestile ei tohiks mitte keegi saada teha mitte ühtegi etteheidet selles osas, et me ei ole piisavalt toetavad.
Mida me näeme, on see, et tegelikult Eesti ühiskond ägab selle koorma all ja me ei räägi ainult ukrainlastest. Probleem on selles, et valitsus ei korja seda statistikat, sest ta ei taha, et me saaksime rääkida konkreetsetest numbritest. Aga me räägime ikkagi võib olla kümnetest tuhandetest ka Vene ja Valgevene kodanikest, kes on Eestisse tulnud. Me räägime topeltkodanikest, kes on Ida-Ukrainas nii vene kui ukraina passi omanikud. Ja mis on väga oluline – suurem osa neist inimestest, kes on Eestisse tulnud viimase aasta jooksul või viimaste aastate jooksul, on tegelikult sõltumata oma kodakondsusest vene keele rääkijad. Sellist vene keele rääkijate laviini ei tulnud Eestisse isegi kaheksakümnendatel Karl Vaino ajal või Stalini venestamise ajal. Meie silme all on Eesti loetud kuudega demograafiliselt muutumas slaavi riigiks.
See ei ole jätkusuutlik mudel, niimoodi ei saa, et siin on vaja selgelt välja öelda, et Eestisse rohkem ei saa võtta pagulasi. On suuremaid riike, kellel on palju vähem neid võetud. Eesti ei saa üldse endale lubada avatud immigratsiooni. Tuleb ka väga selgelt välja öelda, et need, kes on Eestisse tulnud viimasel ajal, need saavad siin peatuda ainult ajutiselt. Meie meditsiinisüsteem lihtsalt ei kannata seda välja, meie haridussüsteem lihtsalt ei kannata seda välja. Meie kinnisvaraturg on selle all umbe jooksnud tööturg. Meie ühiskond laguneb ära selle koorma all.
Aga oluline lahendus on, et sõda Ukrainas lõpeks Ukraina võiduga, aga küsimus on, millal see hetk saabub siis.
Loomulikult me kõik oleme seda meelt, et Ukraina peab selle sõja võitma ja oleme ka ju omalt poolt selleks andnud väga suure panuse, nagu ma just rääkisin. Aga võtta see hoiak, et senikaua kui Ukraina ei ole rahumeelne ja õitsev riik, võib siin veel olla sada tuhat või kakssada tuhat ukrainlast, ei ole praktikas teostatav. Ukrainas on üle neljakümne miljoni inimese. Me andsime ajutise kaitse aastaks ja kui meil see ajutine kaitse otsa saab, peavad nad leidma endale teise lahenduse mõnes teises riigis või Ukrainasse tagasi minema. See ei ole mõeldav, et meile jääb nii palju sisserändajaid.