Peeter Espak: Lääne-Euroopas oskab ka illegaal riigikeelt, Eestis lubaks kultuuriminister kõigil sisserändajatel seda mitte osata

Ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib sotsiaalmeedias kultuuriminister Piret Hartmani väidet, et Eestis ei peaks välismaalastest töötajad tingimata kohalikku keelt oskama.

“Iga kord, kui avada mingi hetke tekkides meie ajalehed, tuleb peale mõte, et midagi hullemat, kui oli lehes eile või üleeile, ei saa täna küll enam ilmuda. Nüüd aga siis selline tekst: “Kultuuriminister Piret Hartman: Bolti-Wolti kullerite keelenõue on absurdne, lükkame eelnõu tagasi”.

Ma pole mitte kuskil mitte üheski maailma riigis kuulnud selle riigi oma ministrit põhjendamas, et antud riigis võiks töötada keelt oskamata. Viimati Poolas Varssavis sõites kirjeldas Bolti hindust juht, kuidas Poolas peab juht oskama ikka poola keelt, muide kiitis riiki ja ütles, et hea koht töötamiseks.

Taksojuhid oskavad alati mingil rahuldaval tasemel riigikeelt – välja arvatud Eestis! Olgu pikemalt Saksamaal, Austrias või Prantsusmaal elades või viibides – riikides, milledest osad on oma riigistruktuuridelt kui ka ajakirjanduselt otseses mõttes vasakprogressivismi ja vasakliberalismi (indoktrineerimis)keskused – pole kordagi kohanud olukorda, kus mistahes teenindav töötaja ei oskaks kohalikku keelt. Sellist asja lihtsalt pole olemas; või kui on, siis kuskil tagatoas nii, et keegi ei näe ega kuule.

Saksamaal räägivad türklased olgu kebabiputkas või netikohvikus kõik saksa keelt; Prantsusmaal kõik agressiivsed illegaalid kerjavad või pressivad ka Made in China suveniire turistidele peale prantsuse keeles. Ehk mujal “liberaalses” ja “progressiivses” Euroopas räägivad isegi illegaalid kohalikus keeles – sest vastasel juhul neil poleks ärivõimalusi ei ebaseduslike hangeldajate ega üldse mitte kellegina. Kahtlen, kas isegi narkodiileritel õnnestuks edukalt miskit teha ilma kohalikke keeli oskamata.

See, et olgu ametlikult töötav sisserändaja või ka illegaalina kuskil nurga taga toimetaja, siiski teeb kõik selleks, et mingilgi tasemel osata selle riigi keelt, kus ta elab, on niivõrd elementaarne, et see teema ei peaks kuuluma isegi arutelu alla.

Inimene, kes tuleb Eestisse elama, hakkab siin töötama ja ei õpi selleks piisavalt vajaminevat keelt, näitab oma teguviisiga üles ülimat põlgust ja üleolekutunnet nii meie maa, rahva kui kultuuri vastu. Ta annab mõista, et riik ja selle seadused, kus ta viibib, on tema jaoks tühi koht ja ta ei allu sellele normaalsusele, mis peaks kehtima ja kehtib igas teises tsiviliseeritud ja endast lugupidavas riigis ja kultuuris.

Eestis kehtib aga keeleseadus, mida ei rakendata. Andes seega aga just ka kõikidele sisserändajatele või teist keelt rääkivatele isikutele mõista, et meie ise peamegi ennast “alaväärseks kultuuriks” ning lasemegi endaga sel moel alandavalt ümber käia.

Kas Eesti pole enam Euroopa riik – või on meil mitteeuroopalik valitsuse kultuuri- ja keelepoliitika?”