06.12.2022
Eelnõu.
Tuleva aasta eelarve pole mitte üksnes raskesti arusaadav, vaid kubiseb ka arvukatest butafoorsetest mõõdikutest, mille täidemineku tõenäosust pole keegi hinnanud.
Kui ma kolm aastat tagasi Riigikogus riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma kokku kutsusin, ühinesid sellega ka meie kõige suuremad rahanduse asjatundjad. Kõigile oli selge, et samasuguse „pimeda“ eelarvega edasi minna ei saa ja valgus tuleb tuppa lasta. Tuli ka Kaja Kallas, kellest tänaseks peaminister on saanud.
Kuigi möödunud aastatega on asjad veidi paremaks muutunud, on riigieelarvest jätkuvalt väga-väga raske aru saada.
“See, mis meile pakutakse, on poliitikaloosungite ja -saavutuste kirjeldus ning poliitikaeesmärkide loetelu, millele on juurde pandud kulukogumid ning seejärel neid poliitikasaavutusi ja eesmärkideni jõudmisi mõõdetakse erinevate mõõdikute ja näitajatega,” tõdeb kolleeg Aivar Sõerd, üks toetusrühma arvukatest liikmetest, endine rahandusminister.
Endise rahandusministri hinnangul ei ole sellistel mõõdikutel praktilist väärtust, nad on elukauged, abstraktsed ning põhinevad tihti vananenud statistikal.
Tegevuspõhises eelarves on kulud liigendatud tulemusvaldkondade, programmide ja tegevuste järgi. Igas eluvaldkonna jaoks on pandud paika sihttasemed, kuhu tahetakse jõuda ning iga euro kasutamise efektiivsust ja kvaliteeti on pandud hindama mõõdikud.
Kui tegevuspõhise eelarve mõte on selles, et iga euro jagamisel püütakse hinnata, kui palju see ühes või teises valdkonnas senist olukorda parandab, omandavad mõõdikud erilise tähenduse.
Tuleva aasta eelarves on mõõdikud ja sihttasemed laotatud laiali 42-le leheküljele ja neid on ühtekokku ligi 700.
Kolme sorti mõõdikud
Esimesed on numbrilised ja näitavad konkreetselt, kuidas asjad arenevad. Näiteks kui mullu arvas 8 % elanikest, et Eesti riigi peamine mure on suur sisseränne, siis tuleval aastal on selliseid inimesi juba 12 protsenti.
Teised mõõdikud on hinnangulised ja nende sihttaseme iseloomustamiseks kasutatakse selliseid sõnu nagu „hoida taset,“ „tagatud,“ „jah“, „olemas,“ „kasvab.“
Lastaiaõpetajate palga võrdlemisel Eesti keskmise palgaga on sihttasemeks „hoida taset.“ Milline see tase on, mida valitsuse arvates hoida tuleb?
Eelarve seletuskirjas on number kenasti kirjas: lasteaednike palk on 81 protsenti õpetajate palgast. Seega, erinevalt õpetajatest, kelle palk peab tõusma, lasteaiaõpetajatel tuleb taset hoida.
Samamoodi on lugu põhikoolist väljalangevate õpilaste protsendi ja kutsekoolis käijate protsendiga, välisüliõpilaste rahuloluga Eestis õppimisega jne. Kõikide nende asjade taset tuleb hoida.
Välisministeerium armastab oma tegevust hinnata sõnaga „tagatud.“ Näiteks liitlaste kohaolek, kontaktid USAga, Eesti suutlikkus kujundada Euroopa Liidu ja NATO välispoliitikat, suutlikkus mõjutada ÜRO, OECD jt rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid on tagatud.
Paljude mõõdikute sihttaseme iseloomustamiseks on sõna „jah.“
Sellised mõõdikud on näiteks „maismaalt merre jõudvate saasteainete hulk on vähenenud, kiirgusohu riiklik arengukava on täidetud, laste ja perepoliitika ning ohvriabi poliitika on kujundatud ja elluviimine korraldatud, tööturu poliitika toetab tööhõive kõrget taset ja pikaajalist tööelus osalemist, soolise võrdõiguslikkuse poliitika on kujundatud ja elluviimine korraldatud, võrdse kohtlemise valdkond on arendatud, terviseriskide ennetamise ja edendamise poliitika on kujundatud, rakenduslikud küsimused on arendatud, seisukohad esitatud, ravimite ja meditsiiniseadmete ohutuse, tõhususe ja kvaliteedi ning kättesaadavuse tagamiseks on poliitika kujundatud ja elluviimine korraldatud.“
Kõigil neil on sihttaseme lahtris üksainus sõna „jah“.
Kolmandate mõõdikute (noorte usaldus Eesti riigi vastu, KOV teenustega rahulolu) ei oska valitsus seevastu midagi öelda. Seal haigutab tuleva aasta sihtaseme koha peal tühjus.
Kõik ei lähe paremaks
Iga eelarvesse kirjutatud euro peaks muutma elu Eestis kasvõi kukesammu võrra paremaks. Mõne mõõdiku puhul see nii ka on.
Toiduohutuse baromeeter tõuseb 99,9 protsendilt 100-le, meditsiiniõdede arv saja tuhande elaniku kohta kasvab 648,1-lt 700,03-ni, ehitusloa menetlemise aeg lüheneb 37-lt päevalt 30-le,doktorikraadi kaitsnute arv kasvab 78 inimese võrra, eesti keelt asub õppima 50 väliseestlast rohkem kui tänavu, 32 inimest jääb uppumata, perverdid kuritarvitavad 158 last vähem, perevägivalla rindel hukkub 6 inimest vähem.
Vabatahtlike vetelpäästjate arv kasvab 81, abipolitseinike arv aga 645 võrra, halli passi omanikke on tuleva aasta lõpuks 557 inimese võrra vähem.
Kõige rohkem – ligi kolm korda suureneb inimeste arv, kes lubavad surmajärgselt oma südame, neerud ja maksa teistele loovutada.
Mõnes valdkonnas jääb olukord samaks. Näiteks kui seni kulus ebaseaduslikult Eestis viibiva inimese tabamiseks 75 päeva, siis sama kaua kulub aega ka tuleval aastal. Samaks jääb ka patoloogiliste õnnemängijate (1%) kui inimeste suhtarv (48 %), kes tunnevad, et neil pole Eesti elu võimalik mitte kuidagi mõjutada.
Samas näitavad paljude mõõdikute sihttasemed, et asjad lähevad tuleval aastal hoopis hullemaks.
Mõned näited. Tuulekaeraga saastatud põldude pindala kasvab 20 000 hektari võrra, tulekahjude arv tõuseb 585-lt 700-le, riigiametnike pühendumuse indeks langeb, kasvab vangide arv, korraga väljas olevate politseipatrullide arv langeb, deklareerimata jäävate maksude osatähtsus tõuseb, kasvab nii uute HIV juhtude arv kui maksuraskustes leibkondade arv ja elukaaslaselt korduvalt peksa saanud inimeste suhtarv.
Kodumaiste põllusaaduste ja toidukaupade eksport väheneb, vangide retsidiivsus kasvab, mahetootjate endi ja mahetoodangu tarbijate arv kukuvad kivina, maal töötavate inimeste arv väheneb 6100 inimese võrra. Sagenevad ohtlike taimekahjurite puhangud, makse kogutakse vähem kokku kui seni, kaitseväe akadeemiasse pürgijate arv langeb, paberitega korstnapühkijate ja pottseppade arv väheneb, 112 kõnele vastamise kiirus langeb, päästekomandodel kulub tuleval aastal abivajajani jõudmiseks senisest rohkem aega.
Kolm šokeerivat avastust
Põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik ning ilma eestluse ja eesti keele ning kultuuri hoidmiseta pole Eesti riigil mingit mõtet.
Tulemusvaldkonnas „eesti keel ja eestlus“ mõõdetakse eelarveraha kulutamise efektiivsust 8 mõõdikuga. Enamik neist kirjeldab paraku keeletehnoloogilisi nüansse.
Eestluse elujõu ainsa mõõdikuks on valitud aastas korraldatud teavitus ja tunnustusürituste arv. Säherdusi üritusi on praegu 50 tükki, täpselt sama palju üritusi korraldatakse ka tuleval aastal.
Teine ülitähtis asi Eesti rahva ja riigi säilimisel läbi aegade on Eesti kultuur.
Kultuuriministeerium kasutab oma tegevuse hindamiseks 30 mõõdikut. On jahmatav, et nende seas pole mitte ühtegi, mis hindaks Eesti kultuuri, rääkimata siis selle üksikute osade (muusika, teater, kunst jne) elujõulisust ja kasvu. Kultuuriministeeriumi kogu aur läheb hoopis lõimumisele. 30-st kultuurivaldkonna mõõdikust tervelt 24 hindab eestlaste lõimumise edukust muulastega.
Valitsuse plaani kohaselt kasvab nii eestlaste kui muulaste riigiidentiteet tuleval aastal 1 % võrra. Samas selgub, et venelaste ja ukrainlaste riigiidentiteet on meist, eestlastest, ligi 10 protsendi võrra kõrgem.
Teine kultuuriministeeriumi mõõdik hindab seda, kui innukalt üritavad venelased eestlastega suhelda. Kui eestlaste puhul pole muutusi ette näha, kõik jääb samaks kui seni, siis venelaste aktiivsus eestlastega kontakti otsimisel suureneb tuleval aastal oluliselt.
On ka kolmas valdkond, millest päevast päeva räägitakse. Selleks on kliimapoliitika. Tuleva aasta riigieelarve seletuskirja lugedes selgub aga üllatusega, et kliimapoliitika edukust hindab seal vaid kolm mõõdikut.
Neist esimene tõdeb, et Eesti osaleb kasvuhoonegaaside kauplemise süsteemis, ja sihttaset hinnatakse sõnaga „jah.“
Teiseks mõõdikuks on aastas korraldatud infopäevade arv. Paraku langeb nende arv tuleval aastal kolmelt kahele…
Ja ongi kõik!
Mida kõigest sellest järeldada?
Kahjuks on Eesti riigi eelarve jätkuvalt „pime,“ ning sellest arusaamine on raske mitte üksnes avalikkusel, vaid ka meil, Riigikogu liikmetel endil.
Tänases loos püüdsin näidata, et ka mõõdikud ja nende sihttasemed, mis peaksid iga euro kasutamise mõttekust ja efektiivsust parimal viisil kontrollima, on ise tihtilugu butafoorsed, sobiliku tulemuse saamiseks konstrueeritud, elukauged ja abstraktsed. Ka nende mõistmiseks läheb tuleb põhjalikku eeltööd teha.
Aivar Sõerdi hinnangul ei näita sedasi ülesehitatud eelarve, kas iga maksumaksja euro on ka õigesti kasutatud. „Pigem vastupidi – see teeb arusaamise ilma liialdamata võimatuks, me ei tea enam, milleks maksumaksja raha kulutatakse,” ütleb ta.
Vaadates kõiki mõõdikuid tervikuna, on näha, et mingit ühtlustamist nende puhul pole, iga ministeerium elab jätkuvalt vaid omas mullis.
Kõige kurvem on, et mitte keegi pole viitsinud vaadata Eesti elu süsteemselt ja tervikuna. On vaid tohutu hulk suvalisi asju ja kõik see on nagu pudru ja kapsad kokku pandud.
Mida näitab õigupoolest mõõdik, mis ütleb, et kutselise kaluri keskmine vanus on täna 54 aastat ja jääb selliseks ka tuleval aastal? Aga miks pole kutselise kaluri kõrval teiste elualade ametimeeste keskmist vanust?
Paljud mõõdikud on erakordselt üldsõnalised („hoida taset“), samas kui teiste puhul laskutakse ülimasse detailsusesse (mumpsi, leetrite ja lastehalvatuse vastu vaktsineeritud laste protsent kasvab 83,80-lt 85,62-le).
Tulemusvaldkonna “Tark ja tegus rahvas” 111 mõõdikust tervelt kolmandik ehk 35 on segased. Mingit korrelatsiooni ministeeriumite poolt jagatava raha ja selle kasutamise efektiivsust hindama seatud mõõdikute hulga vahel pole.
Kõige „pimedam“ on raha jagamine kaitseministeeriumis, sotsiaalministeeriumis ja MKS-s.
Kaitseministeerium jagab tuleval aastal laiali ligi miljard eurot, nende jagamise mõttekust kontrollib samas vaid 15 enamasti üldsõnalist mõõdikut. Seega kontrollib üks mõõdik tervelt 81 miljoni euro kasutamist! Samasugune on olukord sotsiaalministeeriumi rahadega: üks mõõdik on seatud kontrollima 74 miljoni euro kasutamist.
Peeter Ernits, Riigikogu riigieelarve arusaadavaks muutmise toetusrühma esimees (EKRE)