Inimeste haridustase on muutunud tööriistaks poliitilistes mängudes ja see on lubamatu

Sel nädalal avaldati meedias peaministrikandidaatide kohta käivas loos kommentaar: “Martin Helmet toetavad madala haridusega ääremaa inimesed.” Kõlab Eesti meediale tüüpilise mõnitava sildistamisena.

Haridustase on kahtlemata väga oluline, kuid Eestis on see pandud poliitilist vankrit vedama ning inimeste väiksemat haridustaset kajastab peavoolumeedia tavaliselt Bocki-meeste kontekstis ja ainult EKRE vastu (kuigi uuringute järgi on ka Reformierakonna valijate seas oluliselt palju madalama haridusega inimesi). Ainult et mäng hariduse ümber meedia levitatavas “Kevade” sõnastuses: “Näe, matsid hakkavad koju minema!” on väga ebaeetiline.

Kõrgharidus on väga hea, aga ainult siis, kui ta on puhtalt akadeemiline – kogu liberaalses maailmas kipub seda aga mürgitama ideoloogiline “kõrgharidus”, mis on saadud marksistlikes ülikoolides. Ja sel puhul võib “madala haridusega ääremaa inimene” olla tõesti kõrgharidusega marksistist targem, sest ta ei vii vähemalt vastsündinud vasikat kahe pulli juurde, kes peaksid tolle homoadopteerima.

Eestis aga kipub akadeemiline haridus üha enam ideoloogilise ajupesu taha kaduma – näiteks on kuskil poolsada ettevõtet ühinenud programmiga, kus tööjõu värbamisel arvestatakse esmalt vähemuste kaasamise, mitte kompetentsiga. Ükski talumees ei võtaks tööle sulast sellepärast, et talle meeldivad poisid ega tüdrukut kaastundest, sest too tunneb ennast vales kehas olevat – oluline on, et nad oskavad ja tahavad tööd teha.

Tallinna Ülikooli punaprofessorid õpetavad tulevastele kõrgharitutele selliseid “tarkusi”, mis on väga kaugel akadeemilisusest ja nii tekitatakse uued “liisapakostad”, kes otsivad saladuslikku soolist palgalõhet või teevad “teadustöid” erinevatest variantidest mehe ja naise vahel.

Sotsiaalmeedias liigub pilt, kus isa ütleb kerjusele osutades oma lapsele: “Kui sa ei õpi, saab sinust samasugune!” Kerjus aga vastab: “Mul on kolm kõrgharidust!” Vasakliberaalses maailmas ongi paraku nii, et akadeemiline kõrgharidus enam ei loe, loeb ideoloogiline lojaalsus, mistõttu tänavale lähevad teadlased, kes lähtuvad erinevatest teede valikust nii teaduses kui ühiskonna arengus, ülikoolidesse aga jäävad “ühe ideoloogia” punaprofessorid.

“Ääremaa inimene” tahab ka täna oma odavamat põlevkivielektrit, mitte ei laula kaasa “juriidilise kõrgharidusega” Kaja Kallase halleluujat NordPooli börsielektrile, mille tõttu “ääremaalane” kustutab kokkuhoiu mõttes viimsegi lambi hääbunud külas. Seesama inimene tahab rahus elada ka Nursipalus, samas kui kõrgharitud Hanno Pevkur ei jaga ammugi enam, kui tähtis on Eestile hoida lojaalseid inimesi Kagu-Eesti külades alles.

Mida haritum inimene, seda parem – aga Eestis tuleks nüüd ja kohe maha võtta see poliitiline mäng madalama või kõrgema hariduse kohta, kui selle tulemuseks on “avastus”, et “targemad” toetavad globalismi, “rumalamad” rahvusriiki.

Martin Helme aga võib uhke olla, et teda toetavad inimesed, kes hoiavad veel Eesti külasid elus.

Uued Uudised