Peeter Espak: kui “kliimanoor” on ärevuses, siis lahenduseks on see, et ta läheb tööle. Või puid istutama

ERR on valdanud loo “Helen Sulg ja Kersti Liivorg: kliimanoorte häält peab päriselt kuulama”, mida kommenteerib oma sotsiaalmeediakontol ühiskonnateadlane Peeter Espak.

“Kui “kliimanoor” on ärevuses, siis parimaks lahenduseks sellisele ärevusseisundile on see, et kliimanoor läheb tööle. Ehk siis ei käi ema käest raha lunimas või riigilt kodanikupalka, vaid läheb ise omal initsiatiivil tööle ja jätab oma kõikvõimalike rumalustega inimkonna rahule.

Või kui see ka ei aita – ja alla 30-aastane kliimanoor tunneb ennast ikka ärevalt, on järgmiseks lahenduseks see, et võib minna loodusesse näiteks puid istutama. Kui ärevus ikka püsib, siis tuleks aga endalt küsida, et äkki pole küsimus mitte kliimas, vaid minus endas – ning oleks paslik külastada mingit vaimse tervisega tegelevat doktorit (mitte kliimasotsioloogia või geozoosemiootika), kes võib pakkuda eri lahendusi ja raviplaane, mis võivad aidata.

Ja kui see kõik ikka ei toimi – siis tuleb tõdeda, et mõned inimesed alati jäävadki ka täiskasvanutena veidi imelikeks, nende vaimne areng jääbki teismelise faasi ja läbi ajaloo on ühiskond selliste inimeste eest ikka pidanud hoolt kandma, vähemalt mingi piirini. Eks siis tule aktsepteerida neid teistsuguseid inimesi, maksta töötu abirahasid, vaimuravimist ja kõike seda, mis aitab inimesel siiski kuidagi toime tulla.

Viisakas riik oma “teistsuguseid” üksi ei jäta ja tuleb appi. Kui nad muidugi kuhugi mune ei loobi või ennast kinni ei liimi või lausa oma tegevusega millelegi päriselt füüsiliselt kahju ei tee, milliste küsimustega tegeleb siiski politsei, pärast kohus ja vajadusel ka vangimaja.

Siinkohal muidugi ei saa tõesti ära unustada, et Eestis on loovisikutele antavad sotsiaalsed garantiid ikka väga paigast ära – olgu baleriinide või maalikunstnike puhul – ja seda süsteemi peab ajakohastama, mitte aga kliima tõttu, vaid ikka kunsti pärast.

Riigiasutused aga peaks siiski põhjendama, et mis “kliimapagulaste” voost on juttu – ning mis “kollektiivsest lõunast” ja “kollektiivsest põhjast” siin padratakse? Putin on lisaks “kollektiivsele läänele” mingi uue geopoliitilise terminoloogia loonud või? Termin “migrant” või “sisserändaja” nimetatakse ümber “kliimapagulaseks” – see on osav retooriline võte, väitmaks, et iga viimanegi kui pagulane, kes meile saabub majanduspagulasena, on tegelikult kliimapagulane ja tuleb seetõttu kohe riiki lasta.

See on nn uus ideoloogia, mille baasilt on juba astutud pagulasmehhanisme ümberdefineerima väitega – kuigi sõda ei ole, siis tuleb piirid avada, sest kliima! See kõik on pehmelt öeldes kummaline ja tekib küsimus, et miks sellist juttu aetakse ja kes sellised terminid on koostanud? Ning kas meil tõesti ongi riiklikult nüüd strateegia, mille kohaselt kuni 30-aastane protestija ongi “kliimanoor”?

Mis ajast on tõmmatud selline piir, et inimene, kes peaks näiteks teadussüsteemis sellises vanuses kas kaitsma või olema juba kaitsnud doktorikraadi või muidu pärast mistahes kooli lõpetamist olema hiljemalt 25-aastaselt kuskil tööl (kuigi võib muidugi ka rikka mehe või naise leida, mis on alati avatud valik või näiteks lotoga võita) – on järsku meie mingite instantside meelest kliimanoor? Lõpuks on maal vihma käes külapoe kõrval Bock käes pikutav 60-aastates parm äkki ka kliimanoor – protestib ühiskonna vastu ennast täis juues ja seda avalikult kõikidele näidates, eesmärgiga juhtida tähelepanu kliimale.

Kui läänemaailmas poleks varsti juba aastakümneid visatud miljardeid tuulde kliimazoogeosallivussemiootikute, soouurijate, huumorisotsioloogide, sallivuse uurijate ja viha vastu võitlevate (loe: lõhesid ja erimeelsusi külvavate) pseudoteaduste ülalpidamiseks ja vastavatele erialadele kümnete tuhandete professuuride loomisele ja kogu see raha ja vaev oleks antud mistahes päristeadusele, oleks täna kliimamured juba lahendatud.

Kujutame aga omale ka ette olukorda, kus ühel hetkel aga ongi tekkinud uus maailm, kus kliimaküsimused on saanud omale rahuldavad lahendused. Mida hakkavad tegema siis need sajad tuhanded ideoloogid üle kogu lääne ülikoolisüsteemi? Kas islamiusu äärmuslike voolude kaitse, Iisraeli riigi vastu olemine, võitlus pagulaste eest (peaasi, et inimene oleks kuskilt mujal ja tuleks riiki sisse) ning olemine vastu parempoolsusele ning uute sugude leiutamine ning mitteolemasolevate vähemuste kaitse kannab ilma Kliimata üldse välja?

Kliima äralangemine oleks umbluuteadusvooludele katastroofilise tähendusega ja nad peaks kiirelt mingi muu asja asemele leidma. Pakun, et uueks asjaks saab võitlus tehisintellekti potentsiaalsete ohtude vastu. Aga ikkagi ei asendaks see moraalse argumendina kliimat maailmarevolutsiooni ja vasakaktivismi keskse põhjendaja ja õigustajana. Kui Kliima peaks ära langema – on asemele vaja miskit suurt!

Ühtlasi on mul pakkuda ka lahendus, kuidas tuule- või päiksevaesel perioodil energiat saada. Kõik riigiasutustes, ülikoolides ja MTÜdes (mida riik muidugi rahastab) töötavad riiklikud sallivusteadlased (tähenduses: vihakülvajad) istuvad sadulasse ja hakkavad dünamot väntama. Meil tuhanded ja läänemaailmas miljonid inimesed saaks sel moel panna elektrit tootma – ja neist oleks kogu elu jooksul inimkonnale esimest korda kasu!”