17.12.2022
Tänases Postimehes kirjutab Priit Pullerits, et viimasel aastal „on Kaja Kallase hääl kõlanud mitte ainult Eestis ja isegi mitte üksnes Kesk- ja Ida-Euroopas, vaid kogu Euroopas ühe selgema, kindlama ja jõulisemana…“.
Kuigi minu jaoks on paljud meie peaministri teod ja ka tegematajätmised Eestis vastuvõetamatud, on mul alati hea meel, kui Eestit kusagil mõistetakse ja toetatakse. Ja kuna Kaja Kallas esindab Eestit, on mul hea meel, et tema hääl seal kõlab ja loeb. Seda enam et mina ei ole kuulnud, et peaminister oleks meie riiki ja rahvast välismaalaste ees maha teinud, nagu tegi seda välisilmaga suheldes korduvalt ja robustselt Kersti Kajulaid, kes oli ju välismaalaste arvates EV president.
Kuid millegipärast „ei märka“ ei Postimees ega muu peavoolumeedia, k.a. riigimeedia, kui valjult kõlab Euroopas ka eurosaadiku Yana Toomi aina tigedamaks muutuv hääl, tehes aina rohkem Eestit mustavaid ja laimavaid avaldusi Euroopa Parlamendi tribüüni kasutades. Ma ei suuda sellest fenomenist aru saada, miks on eesti meedia niivõrd valikuline. Poliitika poliitikaks, aga kas siis ei peaks meie meedia lihtsalt informeerima vaatajaid ja lugejaid sellest, mida väidetakse Eesti kohta Eesti enda esindajate poolt Euroopa Liidu istungitel?
Toom on avaldanud (ainult oma venekeelsel saadikuleheküljel) loo väljakutsuva pealkirjaga „Yana Toom: ma ütlesin nii, nagu asjad on“. Seal ta kirjutab, et kuna Europarlament tähistas 30 aasta möödumist päevast, kui 18. detsembril 1992. aastal oli ÜRO Peaassamblee võtnud vastu deklaratsiooni etniliste, religioossetesse, keele- ja rahvusvähemustesse kuuluvate inimeste õigustest, esines ta sellel puhul kõnega.
MEP Yana Toom – Яна Тоом: я сказала как есть
Eesti eurosaadik loetles mõned dokumendis deklareeritud õigused ja siis ütles:
„See on väga vägev. Ja ma olen tõesti õnnelik, et saan tähistada selle deklaratsiooni 30-aastaseks saamist.
Ainus, mis morjendab minu rõõmu: kui te olete Eestis või Lätis elav venelane, siis need imelised väited ei tähenda teie jaoks mitte kui midagi.
Mitte mingit keele vaba kasutamist.
Mitte mingit haridust selles keeles.
Mitte mingit „seaduslikke huvidega arvestamist.
Ma tean, et mõnedes Euroliidu riikides koheldakse vähemusi kui ühiskonna väärikaid liikmeid. Kuid mitte kõikjal.“
Alles eile ilmus vene Delfis Põhja-Tallinna vanema Manuela Pihlapi lugu, kus juba pealkirjas hirmutati venelasi, et pommivarjendid on ainult eestlastele.
Keskerakondlased levitavad kõige vastikumat estofoobiat ja laimu eestlaste ja Eesti suhtes nii siin- kui ka sealpool piiri. Ja teevad nad seda eesti poliitikute ja peavoolumeedia kõrvulukustava vaikuse saatel.
Kas on tegemist mingi diiliga?
Ivan Makarov