Peeter Espak: punasümbolid tuleb kõrvaldada okupatsioonivõimude poolt tehtud kurja tasandamiseks

Ühiskonnateadlane Peeter Espak leiab oma sotsiaalmeediakommentaaris, et punasümbolite eemaldamine viib kogu ühiskonna tervenemise poole okupatsiooniaja taagast.

“See, milliste argumentidega asuti Eestis osade “uurijate” poolt kaitsma okupatsioonimälu, punamonumente ja kuritegelik-terroristlikke sümboleid, ületas minu jaoks juba igasuguse võime inimlikult kuidagi kaitsjaid mõista. Eriti Marek Tamme (ja pärast Mart Kalmu) poolt öeldu võttis täiesti sõnatuks ning pani ka kirjutama.

Väidan esmalt, et me ei tohiks oma loovisikuid taasohvristada, jättes neile pealesunnitud “taiesed” igaveseks nende mälestust häbivääristama: “Ainult üksikud julged, olgu kasvõi Enn Tarto või ka Linnart Mäll, suutsid pärast nii füüsilist kui vaimset peksasaamist organitelt ning töölt minemaajamist jääda ka okupatsiooniajal siiski sisemisele veendumusele täiesti kindlaks.

Suurem osa enam-vähem ausaid inimesi aga pingele ja vahel ka ahvatlusele vastu ei saanud, olemata sealjuures kollaborandid või isegi parteisse astumise järgselt eestivastased ideoloogiasse uskuvad punakriminaalid. Just nende inimeste mälestuse kaitseks ja nende vastu okupatsioonivõimude poolt tehtud kurja tasandamiseks peaksimegi eemaldama avalikust ruumist ka nende mälestust häbistavad taiesed.

Kui me seda ei teeks, oleks tegu taasohvristamisega, kus korra juba kannatama pidanud ohver häbimärgistatakse põhjendamatult, uuesti andes mõista, et hoopis ohver oligi ise kriminaal. Avalikku häbiposti igavesti ülesjätmine viitega, et see või too kunstnik siin oli okupantide käsilane ja seeläbi Eesti iseseisvuse vastu tegutsenud kuritegelik indiviid.”

Ning järeldan lõpuks: “Marek Tammele olla võõristav kuulata «väljendeid, et on õige ja väär ajalookäsitlus». Ta küsib, «Kas kuskil on komisjon, mis hakkab otsustama, milline on õige ja milline on väär ajalookäsitlus?» Selle peale vastakski, et jah – selline komisjon, nagu ka tribunal, mis hakkab Ukrainas uurima inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid, on juba olemas ja ka kohtupidamine rahvusvaheliselt on ettevalmistamisel.

Eestis seisab ausa «komisjoni» moodustamine või ajaloo tõsiasjade aktsepteerimine aga alles ees, sest kartuses Venemaa sõjaliste vastuaktsioonide ees, ei julgetud oma ajaloole ja meie rahva kallal toime pandud massimõrvadele kuni käesoleva aastani rohkem kui 30 aastat ausalt otsa ega silma vaadata. Seeläbi aga taasohvristati vaenlase ideoloogiale järele andes ja oludesse sobivat ideoloogiliselt korrektset uusajalugu arendades kogu meie rahvas.

Nüüd ja praegu takistab meil aga oma ajalugu objektiivselt uurimast ja ka teadvustamast ning selle järgi ausalt ja õiglaselt käitumast ainult ideoloogiline pimestatus, teadmatus või ka kuritahtlikkus. Millise rahva ajaloo «mälu» kaitseb või uurib Marek Tamm ja paljud sama narratiivi edendavad uurijad, on minu jaoks teadmata. Igal juhul ei ole see selle Eesti rahva mälu ega ka ajalugu, millesse kuulun ja kust ise pärinen nagu ka valdav osa siinkirjutaja sõpru-sugulasi-kolleege. See on pigem mingi teise rahva või ka mitterahvast impeeriumi oma.”