20.12.2022
HELLE-MOONIKA HELME
Miks küll iga kord, kui Eestis on puhkenud mingi kriis, teevad valitsevad poliitikud näo, et nemad olid puu otsas kui pauk käis? Ilmuvad ilusate siledate nägudega intervjuusid andma ja teevad pressikonverentse, lehvivad korraks kaamera eest läbi ja läinud nad ongi. Süüdi jäävad ikka halb ilm ja rahvusvaheline julgeolekuolukord.
Saaremaal istusid inimesed nädala ja rohkem lumevangis ning ilma elektrita, aga peaminister poetas sotsiaalmeedias vaid mokaotsast kõigile soovituse tunda huvi, kas nende lähedased ikka saavad hakkama. Peaminister ei ilmunud ei infotundi ega valitsuse pressikonverentsile, temal olid tähtsamad asjad ajada Euroopas. AK uudistest nägime teda tähtsal sammul kõndimas Euroopa Ülemkogul, põsemusitamas Macroni ja Metsolaga, naeratava näoga jutlemas von der Leyeniga. Ja seda kõike üritusel, mille kohta ERRi uudistereporter Joosep Värk andis otsese hinnangu – palju kära, vähe villa.
Mujal maailmas on kombeks, et kui riiki tabab looduskatastroof või mingit piirkonda räsib torm ning suur hulk riigi kodanikke on saanud kannatada ja on hädas, lähevad riigijuhid kohale – kas siis president või peaminister – , kohtuvad inimestega, tunnevad siirast huvi ja pakuvad igakülgset abi üritades koos kohalike võimudega leida lahendusi, taastamaks võimalikult kiiresti normaalne elukorraldus. Meil on mõlemad institutsioonid piirdunud formaalselt kaastundlike kommentaaridega sotsiaalmeedias. Ja kõik.
No hästi, oletame et suurriik Eesti ajabki maailmas tähtsaid asju, president ja peaminister on parasjagu hõivatud. Aga majandusminister ja siseminister? Kus nemad on? Ka nemad pole mingit huvi ilmutanud olukorra vastu, kuigi elektrivarustatuse ja kriisiabiteema on mõlema ministri haldusalas. Sikkut midagi seletas käte lehvides, et oluline on koostöö ja tulevikus saavad olema tuulepargid ja mis kõik veel, aga siseminister Läänemets on pärast seda, kui ta vahele jäi korruptiivse ja seadusevastaselt oma erakonnaga seotud MTÜdele katuseraha jagamise sooviga, pildilt täiesti kadunud.
Kui Mart Helme oli siseminister, lendas ta oktoobritormi ajal kohe Võrumaale ning peale seda hakati meil looma kriisistaape, mõtlema kriisireservide peale, varuma generaatoreid ja sisse seadma autonoomtoitel tanklaid. Uue valitsuse võimule tulles aga hoog rauges, kliima hakkas soojenema, rääkima hakati rattateede ja välikohvikute olulisusest ning reaalne elu põhjamaa laiuskraadil vajus taas unarusse.
Kõik riigi elutähtsad funktsioonid on Reformierakonna valitsemisaastate jooksul pandud miinimumrežiimil toimima juba aastaid tagasi. Seda me kogesime koroonaajal, kui tervishoiusüsteem juba vähesestki plaanivälisest ülekoormusest haiglates kokku jooksis. Poliitikud aga, kes vahepeal polikliinikud ning haiglad üle kogu riigi ära olid kaotanud ja inimressursi mööda maailma laiali peletanud, ei näinud endas loomulikult mingitki viga. Süü haiglate toimepidevuse halvendamise eest laoti järjekordselt tavaliste inimeste turjale, kes ei tahtnud ennast eksperimentaalselt vaktsineerida ja keda poliitiliste vigade ja tegematajätmiste varjamiseks poolsunniviisiliselt ahistama asuti. Põhiseadust rikkudes, nagu kaks kohtuastet on tänaseks sedastanud.
Et Reformierakonna 19 valitsemisaasta jooksul on riik lihvitud õhukeseks nagu Hiina portselan, mis pisimastki kõksust kildudeks puruneb, seda oleme korduvalt tunda saanud. Ka nüüd, kui meie lähikonnas algas sõda ja meid tabas meie ajaloo suurim põgenikelaine, kuuleme propagandat sellest, kuidas me oleme väga hästi hakkama saanud, kuidas me oleme tublid ja eesrindlikud, kuid tegelikkus käriseb igast otsast nagu koitanud riie. Ja neid auke me alles veel hakkame nägema! Aga kas te arvate, et keegi kunagi ka vastutab millegi eest? Loomulikult mitte.
Nädalaks pimedusse mattunud Saaremaa on lihtsalt järjekordne lakmuspaber, mis näitas kui haavatavad me oleme, kui abitud ja ressursipuuduses, kui puhkeb ootamatu kriis, sest kõik on aastate jooksul ära optimeeritud. Riiklikud valed otsused ja poliitikad maksavad end nüüd kurjasti kätte tavalistele inimestele, maksumaksjatele. Keda paradoksaalselt ähvardatakse aga uute maksude ja maksutõusudega, kuna muidu polevat võimalik neile inimväärseid elutingimusi tagada.
Jällegi – tavaline maksumaksja peab kinni maksma praegu valitsevate poliitikute sinisilmsuse, hoolimatuse ja tegemata töö. Kogu selle vastutustundetu optimeerimise, mis on viinud meie riigi selleni, et iga väiksemgi tuulepuhang lükkab kõik elutähtsad süsteemid pikali nagu tohletanud puu. Aga eks me kõik ju tea, et Reformierakonna piibel on Exceli tabel, mitte miski muu, inimesed kaasa arvatud, pole olnud neile oluline.
Kui veebruaris puhkes Ukrainas sõda ja eksistentsiaalselt kerkis üles küsimus riigi valmisolekutest ja elanikkonna kaitsest, läks lahti paaniline sebimine. Alles nüüd!
Ma mäletan hästi, kuidas Taavi Rõivas, kui ta oli peaminister, vastas Riigikogus meie küsimustele tsiviilkaitsest ja ei pidanud vajalikuks sellega üldse tegeleda, sest – sõda ju ei tule. Sama põhjendus oli Jürgen Ligil, kui ta oli kaitseminister ja töötas palehigis selle nimel, et ajateenistus ära kaotada ja palgaarmee peale üle minna. Ligi peamine argument toonaste kaitseväes töötanud inimeste sõnul oli samuti – kulukat ajateenistust pole vaja, sest mingit sõda ei tule. Veel sügisel paugutas ta riigikogu puldist, et iseseisvat kaitsevõimet meil tugevdada vaja polegi, sest liitlased kaitsevad meid.
Õnneks elukutselised sõjaväelased enam nii ei arva ja püütakse päästa, mis päästa annab, suurendatakse kaitseväe võimekust, üritatakse kiirkorras hankida maailmast vahepeal kordades raskemini kättesaadavamaks muutunud relvi ja täidetakse neid lünki, mis aastate jooksul on tekitatud. Ja seda mitmeid kordi kallimalt, kui oleks võinud teha siis, kui maailmas valitses veel teine olukord. Selline lühinägelikkus ja analüüsivõime puudumine ongi iseloomustanud kogu reformierakonna valitsusaega. Kaja Kallas käib nüüd küll mööda maailma ringi, rusikas püsti, kuid sellega ta varjab ainult oma erakonna tegematajätmisi, millede eest võib eesti rahvas maksta tulevikus väga kõrget hinda.
Tagasi tulles tänasesse päeva ja peamiselt Euroopa Komisjoni rohepöördega tekitatud energiakriisi, siis pole üldse võimatu, et meid praegu harjutataksegi olukorraga, kui elekter on ära ja tahetakse, et me hakkaksimegi arvama, et see on normaalne ning poliitikud ning peaminister ei peagi nii tühiste asjadega tegelema. Kaja Kallas juba indoktrineerib avalikkusele, et elektrikatkestused tulevad ning tahab, et me istuksime korraliselt iga natukese aja tagant kahe tunni kaupa pimedas ja külmas. Ega nuriseks. Sest me peame ju olema solidaarsed ja tiputundidel kokku hoidma, et säästa ühisvõrgus voolavaid „elektrimolekule” suurte ja energiamahukate majanduste tarbeks nagu on Saksamaal, Prantsusmaal ja Skandinaavia riikides. Ehk et jälle peavad eesti inimesed ja kodutarbijad kannatama ja kokku hoidma selleks, et Kaja Kallase kuvand püsiks välismaal plekitu.
Nüüd küsib lugeja: mis on teie lahendus? Lahendus on väga lihtne ja sõltub täielikult meie oma valitsuse otsustest. Kõigepealt – panna oma elektrijaamad Narvas täisvõimsusel tööle. Putin ei ole meie põlevkivi veel ära võtnud! Teiseks – astuda välja CO2 kaubandusest. CO2 moodustab praegu meie elektrihinnastrohkem kui poole. Kolmandaks – loobuda spekulatiivsest ja meile ülikahjulikust börsikaubandusest. See võimaldab meil müüa Eesti siseselt kõigile elektrit omahinnaga ehk 3-4 senti kilovati eest.
Neljandaks. Mootorikütuste aktsiisid maha. Pool Eestit käib igapäevaselt tööl kodust kaugel ja mingil hetkel kaotab tööle sõitmine kalli kütuse tõttu paljudele mõtte, transpordisektori konkurentsi võimest rääkimata.
Ja viiendaks. Kaitsmaks inimesi hinnatõusude eest tuleb vähemalt toidukaupade ja ravimite käibemaks viia Euroopa Liidus lubatud viie protsendi peale.
See kõik on meie oma teha. Need on poliitilised otsused. Aga Reformierakond keeldub loetletud lahendusi isegi arutamast. Päästame Eesti!
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)