Malle Pärn: kas „ilmalikus riigis“ tuleks jõulud jälle näärideks ümber nimetada?

Üks tore soome kirjanik on kirjutanud loo seebikonkursist, kus iga osaleja pidi oma nägu pesema omatehtud seebiga, seejärel valiti välja see, kelle nägu sai kõige puhtam. Viimane osaleja oli ise hullusti määrdunud, kõik arvasid, et seda nägu ei saagi puhtaks. Ent tema võitis selle võistluse. Kuidas? Tema “seebiks” oli tõrv, millega ta määris kokku kõigi teiste võistlejate juba puhtakspestud näod. Muidugi oli seejärel tema nägu kõige puhtam.

Ikka ja jälle võib leida meie ajakirjanduses artikleid, kus sarjatakse ristiusku ja halvustatakse ristiinimesi, süüdistatakse kirikuid ahnuses ja silmakirjalikkuses, toomata seejuures ära konkreetseid, tõestatud juhtumeid. Seda võiks nimetada laimuks, mis võrdub teiste näo tõrvamisega. Eetilise alusega riigis on rumal ja pahatahtlik laim vähemalt põlatud, kui mitte koguni seadusega keelatud.

Peamised kirjutajad on ateistid ja paraku ka maausulised. Ent ainult ristiusu Jumala eitamine ja naeruvääristamine ei vii meid kuhugi. Midagi tuleb asemele pakkuda.

Miks nad ei täida seda leheruumi pigem OMA õpetuse, ideaalide ja põhimõtete tutvustamise ja selgitamisega, kui need on paremad ristiusu omadest? Seda oleks tunduvalt huvitavam lugeda. Või äkki ei oleks? Teisi halvustada on lihtne, iga algkooli kahemees võib professorit lolliks nimetada, kas teda sellepärast kohe uskuda tasub?

See, et ajakirjandus skandaale ja tülisid otsib ja õhutab, on mõistetav, nemad tahavad oma läbimüüki kõmu-uudiste abiga suurendada – aga eetilised inimesed peaksid lähtuma oma tegutsemises ju igavikulistest väärtustest ning üldisest hüvest.

Liigne agressiivsus ei ärata sümpaatiat. Kerge on millegi vastu sõdida, tunduvalt keerulisem on midagi üles ehitada.

Pean sügavalt lugu meie kaugete esivanemate loodushoidlikest uskumustest, ent ajakirjanduses avaldatud maausuliste ristiusuvastastest kirjutistest ei leia ma kuidagi seda rikkalikku vaimsust, mida ma leidsin rahvausundist, kui ma sellega Usuteaduse Instituudis (kohustusliku ainena, Oskar Looritsa ja Uku Masingu raamatute põhjal) tutvusin.

Pean lugu ka inimestest, kes suudavad olla vaimsed ja eetilised väljaspool ristiusku ja kirikut. Ent võitlevate ateistide usuvastastest kirjutistest ja kommentaaridest ei ole ma leidnud ei vaimsust ega eetilisust. Ilma nende kahe omaduseta inimene ei ole minu meelest usaldusväärne. Selmet oma nägu pesta, tõrvab temagi teiste nägusid.

Propagandaks nimetatakse mingite printsiipide või koguni valede üsna läbipaistvat ja primitiivset, plakatlikku pealesurumist omakasu eesmärgil. Iga usualane kirjutis ei ole usupropaganda, pigem võiks propagandaks nimetada usuvastaseid artikleid.

Kui ristiusk on nii paha, siis mis oleks sellele võimalik alternatiiv? Inimesi ei saa vaimsusest ja hingetoest ilma jätta – mis on see uus, ausam ja parem eetiline süsteem, mille nime kasutades pole ajaloos kunagi kurja tehtud, ja mis aitaks kaasaja inimesel endaga toime tulla, endas halba maha suruda, ja head ergutada?

Mis aitaks inimesel ennast hingeliselt ja vaimselt arendada ja eluviisidelt paremaks muuta? Mis liidaks meie rahva üheks vaimseks tervikuks ja lahendaks kõik väiklased tülid? Ja kus seda õppida saab?

Jah, tõsi on see, et enamus eestlasi ei käi kirikus ega uuri pühakirja, aga need, kes käivad ja uurivad, hoiavad kiriku meie maal alles, et siis, kui ka teised seda vajama hakkavad, oleks neil, kuhu tagasi minna.

Mingi alateadlik lootus on seeläbi igaühel, et tagasitee pole ära lõigatud. Olen kindel, et seegi aitab inimestel eluraskusi võita. Usk on paljudele inimestele nagu raamat, mille nad on oma raamaturiiulisse pannud, aga mille lugemist nad edasi lükkavad.

Kui ristiusk meie elust välja kiskuda, siis mis meid üheks rahvaks ühendab? Kas ainult keel? Ent isegi keel muutub õõnsaks ja tundetuks, kui see ei toetu religioonile.

Mis on siis need üllad eesmärgid, mille suunas me rahvana ja indiviididena areneda tahame? Keda me eeskujuks võtame? Millele toetame oma “uue”, liberaalse kultuuri? Kas kohustuslikule ideoloogiale?

Kuidas me siis vaatame oma minevikku – kuidas me suudame mõista oma esivanemaid, ja kõiki neid kultuuriväärtusi, mis enne meid on loodud? Kui me need ära lõikame, siis me oleme nagu juurteta võsastik ookeanil hulpival saarekesel. Eks see ole ju nagu lapse väljaviskamine pesuvee asemel?

Mis puutub sellesse, et ka kirik ei ole kaugeltki mitte ideaalsete inimeste kogum, siis just nimelt sellepärast oleks vaja kõikidele inimestele usualast haridust anda, et me saaksime seda kirikutki seestpoolt puhastada ja paremaks teha. Aga ikka teoloogia, mitte ateismi ega uusliberalismi positsioonidelt. Mahategemine ja laim ei arenda ega puhasta kirikut, pigem suurendab selle sisemisi vastuolusid ja soodustab selle klubistumist.

Minule tundub, et usuõpetuse vastu võitlemise peamiseks põhjuseks on hirm, et kui lastele ja noortele ristiusust õiget ja korralikku informatsiooni antakse, praeguse ja nõukogudeaegse laimu asemele, siis võib ta neile äkki vastuvõetavaks osutuda.

Ehk võib ta neid koguni rahausu, rumaluse, virtuaalpõrgu ja muu tühja lärmi pealetungi suhtes vastupidavaks muuta? Ja see on juba halb, väga halb. Sest siis ei ole enam nii lihtne nendega manipuleerida. Kristlus on ju teatud mõttes nagu immuunsüsteem.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja kolumnist