25.12.2022
Rahvusvahelise õiguse järgi on ka jõe taga nähtav linn Eesti Vabariigi oma. Pilt on illustratiivne.
Kui lugeda Tõnis Saartsi lugusid, siis alati ootad, millal mainib ta EKRE-t ja kunagi ei tule pettuda – nagu ei saa me läbi Lätita, ei saa Saarts hakkama EKRE-ta. Ka värske üllitis ERR-is järgib sama stiili.
Rahvuskonservatiivide materdamine on justkui tühi töö, sest Eesti ühiskond on maailmavaateliselt üsnagi polariseerunud ja kes vihkab EKRE-t, see vihkab nagunii, kõik muu aga on erakonnale reklaam.
Mida siis Saarts seekord väidab? ERR vahendab: „Tõnis Saarts vaatab Vikerraadio päevakommentaaris tagasi lõppevale aastale /…/ Eesti sisepoliitika oma jõujoonte, vastanduste ja põhisuundumistega selle aasta jooksul veelgi enam end lahti haakinud postsovetlikust või postkommunistlikust minevikutaagast ning hakanud oma põhisuundumustes järjest enam sarnanema läänepoolsele Euroopale.
Mõned liberaalsed arvamusliidrid on siiani lootnud, et EKRE esindatud parempopulism ei suuda end pikaajaliselt kehtestada. /…/ Poliitikateadlased kutsuvad seda uut lõhet erinevalt: liberaalsuse-konservatiivsuse vastanduseks, avatuse-suletuse konfliktiteljeks, globaliseerumise lõheks, jne. Sisu on ikkagi suures osas sama: üks osa valijatest tunnetab, et neil on uuest, avatud ja mitmekesiste identiteetidega globaliseeruvast maailmast peamiselt vaid võita; teised näevad seevastu liigses avatuses ja ühiskondlikus kirjususes ohtu oma harjumuspärastele väärtustele, elustiilile, heaolule ja minapildile. /…/ “See, et postkommunistlikus stiilis rahvuslõhe on endisel kujul oma mobiliseerimisvõimet kaotamas, ongi lubanud uuel läänelikumal avatuse-suletuse vastandusel esiplaanile tõusta.”
Torkab silma Saartsi veendumus, et „liberaalne demokraatia“ on ennast ainuideoloogiana Läänes juba lõplikult kehtestanud – nimelt vaatleb ta konservativismi ja parempoolsust juba kui anomaaliat liberaalses-vasakpoolses Lääne ruumis. Paraku pole ta märganud, et Itaalias on taas just need jõud võimul ja parempoolsete võimu alla läinud Rootsis murti vasakpoolsete võim, muuhulgas on otsustatud loobuda näiteks „feministlikust välispoliitikast“.
Samuti vaatleb Saarts rahvusriike mingi jäänukina, mis tähendab samas pigem tema enda äärmuslikke, “progressivistlikke” vaateid.
Teine suur jaburus on väide, nagu tähendaks konservatiivsus mingit suletust –konservatiivse valitsusega riigid on üldjuhul sama avatud kui liberaalsed, aga ainult normaalsustele. Näiteks Ungari põhjendas, et kuna riik sõltub täielikult Vene energiakandjatest, mida kiiresti asendada pole võimalik, siis ei saa riik neist loobuda – vastasel juhul voolavad investeeringud riigist minema, sest jõukohast energiat lihtsalt pole. See näitab, et ka konservatiivne Ungari, mis on migrantidele ja Sorose ideoloogilistele MTÜ-dele suletud, on väliskapitali juurde meelitanud.
Liberaalse maailma avatus ei tähenda midagi head – see tähendab massimigratsiooni ja tohutuid probleeme migrantide integreerimisega, nendega kaasneva terrorismi ja kuritegevusega. Praktiliselt kogu Lääne-Euroopa on hädas migratsiooni tagajärgedega, kusjuures illegaalne ränne ei arvesta ühegi riigi piiride ega seadustega, inimkaubandusse voolavad tohutud rahad, eurooplased aga panevad üüratud summad migrantide paikapanemiseks, kusjuures nood pole sugugi tänulikud.
„Avatus“ tähendab ka näiteks Hiina kapitali sissevoolu, kusjuures teised suurvõimud tõrjuvad ennast kliimameetmetega piitsutavat Euroopat edukalt konkurentsist välja. Kirjutab ju Euroopa Välissuhete Nõukogu juht Mark Leonard: Euroopa võib jääda Hiinast sõltuvusse, nagu oldi Venemaast.
Enamik „avatusega“ kaasnevaid protsesse tähendavad tegelikult võõraste kultuuride, majanduskonkurentide ja tihtipeale lihtsalt saasta sissevoolu (näiteks suurvenelike venelaste saabumine Euroopasse, kus nad annavad palju võimalusi FSB-le tegutsemiseks).
Saarts usub, et Eesti olevat hakanud rohkem sarnanema „läänepoolsele Euroopale“. Mille poolest? President Macron ja kantsler Scholz unistavad endiselt sellest, et Ukraina sõda lõpeb ja nad saavad taastada suhted Venemaaga – Lääne-Euroopa ise pole muutunud, vaid on endiselt naiivne. Taas Mark Leonardilt: Olaf Scholzil või Emmanuel Macronil on raske välja öelda, et Venemaa peab selle sõja kaotama. Endiselt näib, et Venemaale on vaja leida mingi väljapääs sellest julmast ja ebaõiglasest sõjast Ukraina vastu.
Eestit pole „läänemeelsemaks“ teinud ka Kaja Kallase väidetav populaarsus Läänes Vene-vastase sõnumi edastamisel – ta on kõigest heerold, kes hõikab maha selle, mida kõik nagunii teavad (eriti Eestile ja kogu Baltikumile on Venemaa alati vaenlast tähendanud), aga ta teeb seda kena naisena lihtsalt efektiivsemalt. Samas on Kaja Kallas sisepoliitikas ja majanduses sedavõrd läbi kukkunud (esikoht euroala inflatsioonis, hinnaralli), et tema ainus viis soost väljarabelemiseks ongi välispoliitiline aktiivsus.
Samas on analüütikud juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas teised poliitilised jõud, näiteks välisminister Reinsalu ja Isamaa, on sama „pistrikuretoorika“ üle võtnud, sest nad on näinud, kuidas „Ukraina kaart“ Kaja Kallasele edu toob. Nii ollakse jõutud olukorda, kus Postimees kutsub lausa olema valmis Venemaad ründama.
Samas aga muutub Eesti sisepoliitiliselt pigem Ida-Euroopaks või lausa Venemaaks, kui mitte isegi Nõukogude Liiduks. Eesti on Reformierakonna valitsedes suuresti venestatud ning isegi Ukraina põgenikud tähendavad pigem venekeelsemaks muutumist. Ida-Virumaal ja Tallinnas on võimu haaranud venekeelne poliitikute seltskond, kes oma läänelikkusest hoolimata kannavad edasi pigem idanaabri mentaliteeti (Kõlvart, Ossinovski) – seda näitab korruptiivsus valitsemises ja võimu koondamine „omade“ kätte.
Täieliku Venemaa/NSV Liidu mentaliteedi riigivalitsemisse on toonud Reformierakond – praktiliselt mitte keegi ei vastuta riigi valede arengute eest. Ei vastutanud Riina Sikkut selle eest, et LNG-laev meilt eemale ujus. Liina Kersna seaduserikkumised kiirtestihankes kuulutati lausa hädavajaduseks. Kedagi ei võetud vastutusele külmlaos hapuks läinud vaktsiinide eest. Mitte keegi ei vastuta ülikõrge inflatsiooni, kõrgete hindade, energiapuuduse ega rahva vaesumise eest. Valitsemine ilma vastutuseta on omane ebademokraatlikele maadele.
Selles riigis ei vastuta keegi millegi eest ja see pole lääne-euroopalik tee – Eesti on Reformierakonna juhtimisel just Ida-Euroopas kinnistunud. Kui jälgida seda, kuidas endisest Nõukogude Liidust lisandub üha rohkem venekeelseid sisserändajaid, on pigem see liit tagasi. Ka punatanki saagas oli näha, kuidas lisaks venemeelsetele kaitsesid okupatsioonisümboleid ka Eesti vasakpoolsed.
Uued Uudised