26.12.2022
Kai Rimmel
Tõsiste kriiside puhul nagu sõda ja looduskatastroofid on riigi ülesanne tagada, et rahvas nälga ei jääks. Paraku meie praegune valitsus mitte ei suurenda, vaid lammutab Eesti toidujulgeolekut, ajades põllumehi ja toidutööstust pankrotti, kirjutab EKRE Naisühenduse esimees Kai Rimmel.
Toidujulgeolek ehk toiduga kindlustatus tähendab seda, et inimestel on piisavalt vett ja toitu. Toidujulgeolek on tagatud, kui toiduga varustatus on stabiilne ja kõigile kättesaadav. Külastades kauplusi, mis on lahti hommikust hilisõhtuni ja kus valitseb küllus, võib jääda mulje, et Eestis on toidujulgeolekuga kõik korras. Nii see kahjuks pole.
Koroonakriisi alguses saime esimese hoiatuse, kui poed osteti kiiresti olulistest toidukaupadest tühjaks. Paraku ei teinud valitsus juhtunust piisavaid järeldusi. Nädalase vee- ja toiduvaru kodus hoidmise soovitus aitab üksnes lühiajalise elektrikatkestuse korral. Pikemale kriisile, mil rivist on väljas kogu elektri- ja veetaristu, pole tänane valitsus isegi mitte mõelnud. Ma ei tea ühtegi omavalitsust, kus osataks vastata, kuidas kavatsetakse elanikkonda kriisiolukorras varustada näiteks joogiveega. Igasse valda oleks vaja vähemalt kümmet paakautot, neid aga pole. Teadlaste hinnangul kujuneb just puhta vee halb kättesaadavus lähimatel kümnenditel toidujulgeoleku suurimaks ohuks.
Toidujulgeoleku tagamisel on oluline, et riik edendaks kodumaist põllumajandust ja toiduainetööstust. Sellega tagataks ühtlasi, et ka olukorras, kus rahvusvahelised tarneahelad relvakonflikti või pandeemia tõttu kokku kukuvad, jõuab toit inimesteni. Kahjuks näeme, kuidas Eesti riik on jätnud suuremad toidutootmise ettevõtted energiakriisis üksi. Näiteks on sulgemisest teada andnud pika ajalooga leivatööstus Saare Leib. Reformierakond leiab, et toiduainetööstuse ettevõtted peavad nn turu tingimustes kuidagi ise ellu jääma, arvestamata sellega, et Eesti toidutööstuse halvendamine on otsene oht riigi toidujulgeolekule.
Eesti on ainus riik Euroopa Liidus, kus riik ei kohtle toidusektori ettevõtteid elutähtsa teenuse osutajatena. Kõik Eesti naaberriigid toetavad oma tootjate eksporti ja kaitsevad siseturgu odava impordi eest, kui vaja, siis ka Euroopa reeglitest mööda minnes.
Kodumaine toidutootmine vähikäigul
Toidujulgeolekut kahjustab märkimisväärselt asjaolu, et meie parimad toidutööstuse ettevõtted müüdi enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga Soome suurkontsernidele. Näiteks linnuliha ja kanamunade tootmise viis madalseisu Talleggi müümine soomlastele. Enne välismaalastele üle andmist varustas Tallegg Eestit, aga eksportis ka Lätti, Leetu ja isegi Ukrainasse. Nüüd elame naabrite armust, kelle jaoks on esmatähtis äri, mitte meie rahva toidujulgeolek.
Kõrgete energiahindade tõttu võidakse Eestis asuvad kombinaadid üleöö kinni panna ja viia tootmine sinna, kus tootmissisendid maksavad vähem. Võib olla täiesti kindel, et kui soomlastest omanikud seisavad valiku ees, siis ei jäta nad tööta mitte oma inimesi, vaid eestlasi.
Lihasektori olukord on päris hull. Sealiha tarbimine moodustab üle poole liha tarbimisest, kuid kodumaise sealihaga varustamise tase on ligi 80% protsenti ning see näitaja langeb lähitulevikus veelgi, kinnitab Eesti tõusigade aretusühistu juhatuse liige Anu Hellenurme. „Meil on olemas riiklikud varud kuni üheks nädalaks ja see pole kindlasti piisav, et riik suudaks kriisi ajal oma rahva pikema perioodi jooksul ära toita. Eesmärk inimesi toiduga varustada üha kaugeneb,“ ütles Hellenurme Eesti seakasvatajate aastakonverentsil, kus käsitleti muu hulgas toiduga varustatust riigikaitse osana.
Eestis suudetakse toota ainult 62% siin tarbitavast linnulihast. Munade tootmine teeb vähikäiku, kattes vaid poole vajadusest. Kartuliga isevarustatuse tase on vaid 59%, värske köögivilja oma 41%, puuviljade ning marjade tase vaid 6,8%.
Kuigi Eestis toodetakse kohalikust tarbimisest kaks-kolm korda rohkem teravilja, pole sugugi mitte igal aastal jätkunud piisavalt rukist, et küpsetada leiba oma viljast. Piimasektoris toodetakse isevarustuse vajadusega võrreldes 160%, kuid liiga suure osa ekspordist moodustab toorpiim, mitte aga suurema lisandväärtusega tooted.
Praegu sõltub Eesti põllumajandus ja toidutootmine suurel määral impordist: kütused, väetised, taimekaitsevahendid, pakendid, loomasöödad ja isegi tööjõud. Kaks kolmandikku mineraalväetistest tuli varem Venemaalt. Suur osa loomasöödast tuli Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.
Soodustame eestimaist tootmist
Toidujulgeoleku nimel tuleb luua olukord, kus Eesti inimesed eelistaksid igapäevaseid ostusid tehes kodumaist toodangut. Toiduainetest suure osa tootmine kujuneb Eestis suure energiamahukuse ja kõrgete energiahindade tõttu kulukamaks kui teistes Euroopa Liidu riikides. Seejuures makstakse paljudele Euroopa põllumeestele selliseid toetusi, millest meie farmerid võivad vaid und näha. Kui valitsus ei astu konkurentsivõime tasandamiseks viivitamatuid samme, seab Euroopa Liidus kehtiv põllumajandustoetuste süsteem Eesti toidujulgeoleku küsimärgi alla.
Praeguses maailmas kipuvad kriisid kiiresti üle kogu maailma levima, mistõttu peab iga riik tegelema toiduvarude loomisega. Tavapoodide lettidel asuvale toidule ei saa loota, sest kasumile rajatud kaubandus lakkab kriisi puhkedes normaalselt funktsioneerimast.
Toiduga isevarustatus peab olema osa julgeolekustrateegiast. Riik peab looma tervikliku süsteemi, ladustades piisava koguse pika säilimisajaga toiduaineid. Samas tuleb kindlustada, et kohalikud põllumehed ja toiduainetetööstused suudavad rahvast igapäevaselt hädavajalikuga varustada.
Toiduainete käibemaks alla!
Me ei tohi mööda vaadata asjaolust, et isegi enne pöörase inflatsiooni puhkemist olid toiduained kesist palka saavatele eestlastele suhteliselt kallimad kui teistele Euroopa Liidu elanikele. Maailmapanga andmetel on Eestis ligi 8% inimestest suuri või mõõdukaid probleeme toiduga kindlustatusega. Toidu taskukohasus kujutab endast julgeoleku sõlmpunkti.
Riik saab toidujulgeolekut ja toiduainete kättesaadavust kõigile mõjutada ennekõike maksupoliitikaga, mistõttu EKRE plaan on langetada võimule tulles toiduainete hinda käibemaksu vähendamisega. Eestis kehtib Euroopa Liidu üks kõrgemaid toiduainete käibemaksu määrasid. Samuti on vajalik viivitamatult kehtestada lagi energiahinnale, et ohjeldada toiduainete kallinemist ja suurendada Eesti tööstuste suutlikkust välisturgudel läbi lüüa.
Viirusekriisi puhkemisest saadik Eestis ainult räägitakse, kuidas toidutootjad tuleks lisada elutähtsate teenuste osutajate nimekirja. Seadus, mis paneks riigile kohustuse varustada toiduainetetööstust energiaga, takerdus riigikantselei koridoridesse. Ent toiduainete tootjad tuleb lisada elutähtsate teenuste osutajate nimekirja.
Lõpetuseks, valitsuse poliitika peab tagama, et ikalduste, sõja ja majanduslike kriiside käigus toiduga varustatus säiliks. Impordile me loota ei saa, sest meie naabruses asuvaid viljakaid piirkondi ohustavad samad kriisid. Häda puhkedes keskendub iga riik omaenda rahva toitmisele. Võimule tulles seab EKRE toidujulgeoleku esiplaanile.
Kai Rimmel
EKRE Naisühenduse esimees