26.12.2022
Signe Riisalo
Ühiskonnateadlane Peeter Espak kommenteerib sotsiaalmeedias Signe Riisalo artiklit Postimehes “Soostereotüübid ei ole pseudoprobleem” ja leiab, et Reformierakond on asunud levitama woke-ideoloogiat.
“Paistab, et reform on hakanud tugevalt võuki jooksma. Kui juba Inimõiguste Keskusega koostöös võideldakse palgalõhega, siis on kindlasti saabumas maadväristavad resultaadid, iseasi kas küll palga või lõhe osas.
“Niisiis on väga oluline tegeleda riigil tüdrukute suunamisega reaalerialadele ning kaotada noormeestes hirm õppida näiteks lasteaiaõpetajaks.” – No selle peale ei oska kosta muud, kui et palju õnne proovimisel ja vaatame, mitu meeslasteaiakasvatajat riik kokku saab pärast näiteks paari miljoni kulutamist vastavale kampaaniale.
Kuna ülikoolides on meil aga ebaproportsionaalselt suur osa naisi, siis võiks riik tõepoolest antud problemaatikaga aktiivsemalt tegeleda. Näiteks hetkel avalikult leitava statistika kohaselt on Tallinna Ülikoolis mehi ainult veidi enam kui neljandik ning Tartu Ülikoolis on meeste osakaal ligikaudu kõigest kolmandik.
Erialade lõikes ei kao erinevused mitte kunagi, sest ka psühholoogid on ammugi välja “mõõtnud”, et sugu mõjutab ka edukust või eeldusi mingil erialal – aga ühiskonnas üleüldiselt võiks olla siiski haridustasemed meestel ja naistel üldjoontes võrdsed. Pole ühtegi põhjendust hetke olukorrale, kus mehed on ühiskonnas keskmiselt madalama haridustasemega.
“Kooliõpikutest, kus omistatakse tüdrukutele pigem emakssaamise kui näiteks astronaudirolli” lause peale ei oska muud kosta, kui et on suhteliselt suurem tõenäosus, et naisest saab ema kui astronaut. Sama võib öelda ka meeste kohta – v.a. et ka 99,999% tõenäosusega saab mehest enne isa kui astronaut.
Kuigi naiskosmonaut ja naistraktorist oli nõukogude perioodi üks levinumaid ideoloogilisi punasoostereotüüpe üldse – võiks kosmosesse lennata nagu ka traktoriga põldu künda eelkõige nii need mehed kui ka need naised, kellel on vastavaks tegevuseks olemas parim füüsis koostoimes suurte teadmistega lennatava või kündmiseks kasutatava aparaadi toimimisest.
“Eesti ühiskonda mõjutavad jätkuvalt konservatiivsed seisukohad perekonnaelukorraldusest” on väga kummaline arusaam. Mulle seostub terminiga “konservatiivne perekonnakorraldus” üldiselt mudel, mille kohaselt naine ütleb, mida tegema peab ja mees teeb, mis kästakse ilma vastu vaidlemata. Meenub, et mul vanaisa julges vanaema poolt kästule ja kõrgemale soole vastu öelda ainult juhul, kui oli kindlas ohutus kauguses olemaks kindel, et vaikselt öeldud “kurat” jumala eest kuulda poleks.
Mul pole ühtegi meessoost sõpra, kes oma naist vähemalt natuke ei kardaks, eriti kui küsimuse all on meesterahva vaba tahe, mis võiks sattuda vastuollu naisterahva arusaamaga meesterahva vaba tahte piiridest ja ulatusest.
“Enamasti põhinevad sellised valikud ajaloolistel soolistel stereotüüpidel ning tänagi jätkuvatel iganenud arvamustel naise ja mehe rollide fundamentaalsest erinevusest” – mehe ja naise rollid ongi fundamentaalselt erinevad, sest see on bioloogiline paratamatus. Näiteks mehed ei saa sünnitada; naised on jällegi füüsiliselt nõrgemad, mehed tugevamad. Seetõttu on ka siiani viisakas avada daamidele uksi ja teha nende eest ära ka kõik eri asjad, millest võiks eeldada, et mees sellega paremini hakkama saab oma füüsiliste eelduste tõttu.
Eksisteerib küll ka naisraskejõustiklasi, kelle kangitõstmisvõime on kahtlemata võimekam, kui sama suurel mehel – aga samamoodi eksisteerib ka pisike kogus mehi, kes lasevad naisel puid lõhkuda ja raskeid asju tõsta samal ajal ise diivanil Vallalist Kaunitari vaadates.
“Me kõik teame kulunud väljendid nagu “poisid ei nuta” või “poisid jäävad poisteks” ja ka poliitkultuuris kasutatavaid alateadvust kujundavaid kahjulikke pilked nagu lillekestest naised kaagutavad ja hüsteeritsevad.” – Poisid üldiselt jäävadki poisteks ning nagu ka Ron Swanson ütles – nutta võib matustel või siis kui oled bussi alla jäänud. Samas on uuema aja kommetesse tõepoolest lisandunud hoopiski kana kombel kaagutavad lillekes-mehed – samal ajal kui naiste seas on vastav kategooria jäänud üldiselt konstantseks eelnevate ajastutega.
Näiteks on juurde tekkinud suur kogus beeta- ja gammaisaseid, kes soovivad naissoole seeläbi olla rohkem vastuvõetavad, et nad kõik võukdogmad koheselt omaks võtavad ning räägivad püsivalt emotsionaalselt ja hüsteeriliselt kaagutades sellest, kui õudne on keskealine valge Eesti heteroseksuaalne mees. Niimoodi siis lömitades ja ennast lõpuni allaheites loodetakse saavutada heakskiitu tugevama soo võukringkondade seas. Kui mehena üldse läbi ei löö – äkki siis lööb haleda võukäpuna! Aga ka see ei toimi, sest lõpuks tahab ka võuknaine saada ikkagi lapsi, luua peret – ning jõuab järeldusele, et hädine võukmees ei pruugi selle pere kaitsmisel ja ülalpidamisel olla just parimaks lahenduseks.
Igaljuhul oleks oodanud sellist artiklit pigem mõnelt Tartu noorsotsilt ja mitte peavoolu reformierakonnast. Sealjuures oleks võinud tähelepanu juhtida näiteks hoopis päris probleemidele – eriti asjaolule, et tõepoolest akadeemilises karjääris emadusega seonduvat sageli arvesse ei võeta.
Emakssaamine kindlasti takistab justnimelt hariduslikku ja teaduslikku karjääri ja seoses emadusega peakski tegema eri leevendavaid või tasandavaid meetmeid. Päris asjadest ei räägi aga ükski võuktegelane. Sest uues maailmas sünnitavad ka lapsi ju ammugi mehed. Aga seda, et “naiskosmonaudi” narratiivi toob meie avalikkusesse tagasi Reformierakond – seda poleks siiski oodanud. See nagu Vasakpartei teema.”