Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Loone Ots: „Palun inimlikkust. Isikliku abistaja rollist“

-
28.12.2022
Loone Ots

Kui mõlemad, nii isiklik abistaja kui ka abistatav seda soovivad, ei peaks üheskoos elamist küll linnavolikogu oma määruse jõuga keelama. Tartu linnavolikogu eelmisel istungil esitati teiste hulgas määruse eelnõu „Isikliku abistaja teenuse osutamise kord“. Määruse reguleerimisalasse kuuluvad täiseas inimesed, kes vajavad puude tõttu füüsilist kõrvalabi.

Eelnõu oli igati tervitatav, sest vana määrus pärines aastast 2014. Ühiskond on vahepeal edasi arenenud. Ometi leidus ka uues määruses punkt, mida ei saanud heaks kiita. Nimelt, et isiklik abistaja ei tohi olla inimene, kes elab alaliselt või püsivalt samas eluruumis teenuse saajaga.

Raskema puudega inimene, kelle toimetulekut piirab vähene liikuvus või pea täielik liikumatus, vajab tegelikult abi ööpäev läbi. Näiteks Duchenne’i sündroomi puhul lõpebki haige päev sellega, et isiklik abistaja paneb tema näole hingamismaski. Uus päev algab maski eemaldamisega. Haiged on ise kinnitanud, et elamine sama katuse all on kasulik nii neile kui ka abistajale. Tavaliselt on niisugune abistaja pereliige. Aga võib olla ka juhtumeid, kus lähedased elavad mujal. Näiteks siis, kui põdeja soovib teises linnas õppima asuda. Siis tasub omavalitsus abistaja teenuse eest. Ja kui seesama abistaja saab elada samas kohas, selle asemel, et minna õhtul hilja bussiga linna teise otsa magama ja tulla hommikul vara tagasi, oleks see ju hea. Kui mõlemad, nii abistatav kui ka abistaja seda soovivad, ei peaks üheskoos elamist küll määruse jõuga keelama.

Kui on reeglid, peab olema ka järelevalve täitmise üle. Kuidas valvata selle järele, et abistaja ei ööbi abistatava juures? Või loeb ainult rahvastikuregistris osutatud sissekirjutus? Sel juhul on nimetatud määruse punkt ju puhas näilisus, nõukogudeaegse sõnastusega pakasuha. Või hakkab linn saatma järelevalveametnikke, kes hakkavad õhtuti isikliku abistaja teenuse saajaid kontrollima? Milliselt eelarve realt kontrollijad uue kohustuse eest lisatasu või lausa palka saaks? Ja kuidas suhestub see põhiseadusega, mis sätestab eraelu puutumatuse: inimene ei pea oma kodu ust kontrollijale avama muidu, kui ainult politsei põhjendatud juuresolekul?

Tõstatasin teema volikogus. Abilinnapea vastus oli ootamatu. „Sellised inimesed on meil juba hooldekoduteenusel,“ väitis ta.

See lause mõjus väga kurvastavalt. Iga puudega inimene ja ka tema lähedane teab, et riigi ametlik kontseptsioon on kaasav ühiskond. Teist korda põhiseadusele viidates: “Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu” ja “puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all”.

ÜRO puudega inimeste konventsiooni artikkel 19 rõhutab, et puudega inimestel on teistega võrdsetel alustel õigus valida oma elukohta ning seda, kus ja kellega nad elavad. Neile peab olema tagatud juurdepääs kogukondlikele tugiteenustele, kaasa arvatud elamise toetamiseks, kogukonda kaasamiseks, isolatsiooni ja eraldamise vältimiseks vajalik kõrvalabi.

Kui aga isikliku abistaja eemaldamine piirab mitte kogukonnas olemist, vaid õigust tervisele, sest kui abivajaja on üksi ja tal tekib ootamatu terviseprobleem, ei suuda ta ise näiteks telefonitsi abi kutsuda?

Euroopa Komisjon on võtnud vastu puudega inimeste strateegia aastateks 2021–2030. Selle alusel tuleb tagada, et kõik Euroopa inimesed saaksid kasutada oma inimõigusi, saaksid osa võrdsetest võimalustest ning võrdsest juurdepääsust ühiskonnas ja majanduses osalemisele ning ise otsustada, kus, kuidas ja kellega nad elavad. Seda esiteks.

Aga teiseks on sõnaselgelt öeldud, et suund on senisest veelgi rohkem võetud inimväärse elukvaliteedi ja iseseisva elu tagamisele, keskendudes eelkõige desinstitutsionaliseerimisele.

Just sellepärast riivas mind tugevalt, et lahendus „on hooldekodudes“ tuli otsustaja suust nii loomulikult. Et kui probleem kasvab suureks, siis sätime selle silma alt ära. Ometi ei soovi enamik füüsilise, sh raske füüsilise puudega inimesi elust eemale jääda.

Äsja ilmus Duchenne’i sündroomi põdeva Jüri Lehtmetsa autobiograafia „Kohanemise meistriklass“. Sealt võime lugeda, milliseid pingutusi on autor ja tema perekond teinud, et Jüri saaks elada iseseisvalt, õppida kodust kaugel ülikoolis, liigelda linnaruumis ja nii edasi. Kuigi diagnoos on jätnud liikuma ainult mõtted ja näo, on see mees saavutanud fantastiliselt palju.

Kohutav on mõelda, et ta peaks vastu tahtmist kiduma hooldekodus. Sama kole on mõelda, et kõigi võimalike piirangute hulgas, millega Tartu linna heaolu tagada, on vajalik just see isikliku abistaja tõrjumise määrus. Me proovime või vähemalt ütleme, et proovime kaasata kogukonnas kõiki inimrühmi. Me ei vaata nahavärvi, usutunnistust ega seksuaalset sättumust. Kas puudega inimesi lõimime ühiskonda tõesti ainult paberil?

Võib-olla olen ma liiga nõudlik. Ja liiga isiklik. Minu armas tädi elas aastaid ratastoolis, muutudes järk-järgult liikumatumaks. Nägin kõrvalt, kui suur oli tema abivajadus. Ma ei kujutaks ette, et tädi oleks saanud ööseks üksi jätta. Nii suure terviseprobleemiga inimesel peab teine inimene lähedal olema. Teisiti oleks nii ohtlik kui ka julm.

Tasulisele isiklikule abistajale lubaks see vajadus aga ehk vaid kuus tundi uneaega kusagil kaugemal. Seda oleks vähe, et teha nii nõudlikku tööd. Või siis peaks abistatav istuma kaks-kolm tundi lihtsalt ärkvel ja kuulama oma südamelööke, kuni uneaja täis maganud abistaja kohale jõuab.

Kuidas saab isiklik abistaja ühes elamise võimalust kuritarvitada? Kas me kardame, et ta saab palka ja mis üle selle, on kurjast, liiga palju ja liiga head? Aga miks ei tohi keegi, kes on võtnud kutsumuseks teha füüsiliselt ja vaimselt ränka tööd, et ühel väga haigel inimesel oleks kergem, saada tasuks natuke rohkem, kui palk ette näeb? Igal juhul ei oleks ühes elamise luba linnale rahaline kaotus. Küll aga võiksid inimesed, nii haiged kui ka terved, võita.

Tartu linna volikogu võttis määruse vastu, kuigi opositsioon ei olnud sellega nõus. Ükski õigusakt pole õnneks aga kivisse raiutud. Kutsun üles, et volikogu tuleks puudega inimeste õigusi piirava määruse juurde uuel aastal tagasi ja muudaks seda. Ma ei taha ähvardada kaebusega õiguskantslerile. Ma palun lihtsalt inimlikkust.

 

Loone Ots, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)