30.12.2022
Jaak Valge
See oli 1992. aasta augusti lõpp, mil tulin Moskvast välispoliitika arhiivist. Neid Venemaa arhiive, kust varem tavalisi uurijaid eemal hoiti, oli nüüd poolenisti vastutahtsi avama hakatud. Töötamine neis oli vaevaline, kõva närvi ning alandlikku meelt nõudev: kui Eestis oli sel ajal arhiivitöötaja juba ajaloouurijat aidata sooviv hea kolleeg, siis Vene arhiivides toimetas nõukogude bürokraatiakooli läbinud kõrk ametnik, keda lääneriikide mainekate ülikoolide hallipäised professorid oma soovitud materjalide saamiseks pidid paluma justkui koerust teinud poisikesed.
Moskva-Tartu rong, mida dekoreerisid aasta varem iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi märgid, oli sõitjaist tulvil. Küllap algava kooliaasta reisitungi tõttu oli rongi sappa lisatud teine üldvagun ja sinna oli minugi plats määratud. Kõigile piletiomanikele pidi kohti jätkuma, ent kui vaguni uksed avati, läks tigedaks rüselemiseks, peaaegu massikakluseks. Üldvagunis reisisid tavaliselt lühema otsa sõitjad ja mulle tundus, et olin selles vagunis ainus eestlane. Ronisin üles kitsukesele pagasiriiulile, kus oli üsna ebamugav.
Peagi läks vagunis palavaks ja puudu oli värskest õhust. Pikas lehvivas rjassas noorepoolne vene papp leidis kusagilt sõrgkangi, teatas võidukalt, et ehh, küll oleks see paras usuväänajate nuhtlemiseks, ning asus akende kallale. Need olid nähtavasti kinni naelutatud ning vagunisaatja peletas akna kallal toimetajad eemale. Seejärel kadus papp vagunist sõimu saatel ja ise sõimeldes minema ega näidanud end enam enne hommikut.
Nüüd tekkis reisijate seni sihtimata, aga see-eest kirglikule raevule kindel märklaud: Eesti Vabariik, Eesti ja eestlased. Oli see ebamugav vagun ju ikkagi Eesti rongi osa ja tegemist oli ka Eesti vagunisaatjaga, mis siis, et vene kõnepruugi mahlakus ei jätnud ta emakeeles kahtlust.
Keerasin näo seina poole, ning imiteerisin magajat. Allpool arutati, et Eesti on Venemaa mässuline provints – seejuures tänamatu –, mille Venemaa saaks igal ajal hävitada, aga mis püsib tänu Venemaa suuremeelsusele.
Iseäranis kehitas agressiivsust üks plekise häälega mees, kes väitis end Eesti natsionaliste läbi nägevat ja tuletas teistele meelde, et Venemaa oli Suures Isamaasõjas tohutuid ohvreid kandes Euroopa fašismist vabastanud, võideldes seejuures ka eestlastest reeturite ja massimõrvarite vastu. Fašistlikud eestlased tapsid juute, hiljem tegid seda bandiidid-metsavennad.
Eesti pole kunagi olnud iseseisev, vaid oli ka sel lühikesel Venemaa nõrkuse ajal teiste riikide ripats, kus lihtinimeste elujärg oli vilets ning demokraatia oli vaikima sunnitud. Ka paljud kirjanikud – rahva südametunnistus – toetasid Nõukogude võimu ja asusid seda innukalt ellu viima. Eesti rahvas oli rõõmus, et vabanes diktaatorist ja fašistidest. Eestlased räägivad palju küüditamisest, aga kui neid juba küüditati, siis olid järelikult halvad inimesed. Pealegi olid ka küüditajad ju eestlased ise. Üks eestlane mürgitas näiteks ära naabrite kaevud ja seepärast küüditatigi.
Meeleolu vagunis oli selline, et kui minus oleks eestlane ja seetõttu ka kindlasti eesti natsionalist ning sellest tulenevalt võimalik mürgitaja avastatud, tähendanuks see ilmselt kapten William Lynchi õpetuse praktikasse juurutamist. Ehk lintšimist.
Vaguni uksed jäid avatuks, väljas läks jahedamaks ja õhku tuli vagunisse juurde. Lõpuks olid kõik siiski oma kohad leidnud, avati pudeleid ja koksiti siniseks keedetud kanamune. Minu lamamisriiuli all laua taga arutas papp koos teiste vene meestega Eesti natsionalistide süütegude üle, püüdes seejuures teiste liigset sõjakust summutada. Pikkamööda meeleolu paranes, mõnes pingivahes löödi juba laulu.
Paari tunni pärast avastati päris või oletatav taskuvaras, peksti ta tamburis halastamatult läbi ja visati väikejaamas rongist välja. Edasi jätkus veel mõni tund jõuramist, mis oli nüüd juba lustlik ega puudutanud enam Eesti natsionaliste. Osa reisijaid jõudis sihtpunkti, osa kaugemale sõitjaid heitis magama.
Ronisin pakiriiulilt alla. Papp igavles üksinda laua taga ning tuvastanud mu tervituses aktsendi, alustas entusiastlikult vestlust. Küllap ma kuulsin eelnevat juttu ja mida tahan selle peale kosta? Päris ilmselt poolirooniliselt, miks siis ikka eestlased tänulikkuse on minetanud ning natsionalistideks saanud? Nõukogude Liit vabastas Eesti fašistide ikkest ja venelased ehitasid Eestisse vabrikuid, tehaseid ja elumaju, seda Venemaa jõukuse arvel. Kas ei peaks mitte meelt parandama, sest häbi oleks olla prostituut, kes siis, kui suurel omakasupüüdmatul sõbral halvemini läheb, kohe teise usu omaks võtab?
Seletasin, et iga rahvas tahab ju iseseisev olla, ning see on alati olnud meie usk, aga mitte äärmuslus. Eesti oli enne sõda korralik iseseisev riik, kus inimesed elasid märksa jõukamalt, ning mis põhiline, vabamalt, kui suurel Venemaal. Kui mu auväärt vestluskaaslane ikka usub, et Soome on praegu märksa jõukam, kui Nõukogude Liit, ning on seda alati olnud – papp noogutas -, siis Eesti majanduse tase jäi küll 1939. aastal Soomele pisut alla, aga on väga loogiline arvata, et oleks iseseisvuse jätkumise korral praegu sarnasem Soomele kui Venemaale.
Ning ega need vabrikud-tehased ning majad ju ehitamata poleks jäänud, aga seda oleks iseseisvas Eestis tehtud ikkagi nii, nagu iseseisvale Eestile vaja. Mis neist lagunevatest suurtehastest praegu Eestile kasu on? Eesti ei tõtta kellegi teise embusse, vaid tahamegi olla iseseisvad, oleme seda alati tahtnud.
Vene mees ei solvunud ja jätkas küsimustega, nüüd juba justkui hoopis teist, korralikku vene keelt pruukides. Küsis, kas Eesti siis ei astunud 1940. aastal rahva nõudel vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu? Kas need dokumentaalkaadrid suurtest demonstratsioonidest 1940. aasta suvel on siis võltsitud? Ning kas suvatseksin selgitada, et kui te nii kangesti iseseisvad tahtsite olla, miks te siis hoopis Saksa SS-i astusid ning selle ebainimliku režiimi eest võitlesite?
Vastasin, pisut oma lihtsakoelist vene keelt häbenedes, et dokumentaalkaadrid dokumentaalkaadriteks, küllap temagi ju teab, kuidas neid suuri niinimetatud meeleavaldusi sovetiriigis korraldati – siira meele avaldamisega polnud neis lavastustes suurt midagi pistmist. Ning küllap on omal nahal tundnud, kuidas kujundati vaenu õigeusu vastu.
Aga eks igas riigis leidub alati kollaborante, kes millegi eest kätte maksta tahavad või uue võimu juures karjäärivõimalusi haistavad. Eesti liitmine Nõukogude Liiduga polnud mingi rahva tahe, vaid lavastus. Eestlased on alati olnud juutide vastu sallivad, mida on ka juudid ise esile tõstnud. Saksa okupatsiooni ajal tehtud kuritegude eest ei saa vastutada Eesti riik. Küll aga vaenati juute koos teiste väikerahvastega just Nõukogude Liidus.
Mis puutub aga sellesse, et eestlased võitlesid SS-i mundris, siis tuleb jälle tausta teada. Eestlased on olnud ajalooliselt Saksa-vastased, kuna Eesti tagurlik mõisnikkond oli saksa päritolu. Ka veel enne Teise maailmasõja algust oli ohutunne Saksamaa vastu suurem, kui Nõukogude Liidu vastu. Ent pärast Eesti okupeerimist algas Eestis sedavõrd toores punane terror, et siis, kui 1941. aasta sügisel Saksa väed Eestisse jõudsid, tervitati neid vabastajatena.
See oli punane võim, mis sellise muutuse aasta jooksul esile kutsus. Kui oled uppumas, siis võtad abikäe vastu, ükspuha, kes selle ulatab. Ning edasi oli meil väga vähe valikuid, kuidas punase võimu vastu võidelda. Mõni läks omaste ja sõprade eest kätte maksma, mõni põhimõtteliselt kommunismi kui Eesti surmavaenlase vastu võitlema. Osa mobiliseeriti, aga mundrite valikuid palju polnud. Muidugi tehti ka sigadusi, nagu sõjas ikka, võiksin neid Nõukogude sõjaväe kohta väga palju üles lugeda.
Jah, sõda on oma olemuselt jumalavastane, noogutas papp, aga – ajalugu ajalooks – Eesti venekeelsed inimesed pole ju kommunismi kuritegudes süüdi, nad on samasugused kommunismi ohvrid, kui teie, eestlased, või kui tema, õigeusu vaimulik. Jumala tahtel on nad Eestisse elama läinud. Vene rahvas on suur ning pika ajaloo ja kultuuriga, ja omaenda õigeusuga. Mida teil vastu panna on? Ning kas peab paika, et tahate Venemaalt maid omale?
Vastasin, et tõsi, pole süüdi, aga kommunistlik okupatsioon tuli meile siiski Venemaalt. Me ei ahista ega kiusa neid inimesi. Aga saagu aru, lisasin vihaga, et need inimesed Eestis ei ole suuremalt jaolt sellised, nagu tema, nad ei räägi nii rikast vene keelt ning pole temasuguse religioosse eetikaga, vaid pigem sarnased nendega, kes enne siin vagunis räuskasid.
Vene intellektuaale tuli Eestisse vähe, ning läheb aega, kui see pigem proletaarse taustaga immigrantide mass temasugused arvamusliidriteks seab. Pealegi on meid üks miljon, aga venelasi või venekeelseid ligi kakssada miljonit. Me kaitseme ennast, kaitseme oma rahvust, keelt ja kultuuri. Meil ei ole teist kodumaad, aga venelastel on Venemaa, ning kui neile meil ei meeldi võivad nad oma kodumaale tagasi minna. Me hindame neid, kes õpivad eesti keele selgeks, peavad Eestit oma kodumaaks ja omandavad Eesti kodakondsuse, aga mingeid järeleandmisi ei tee. Lihtsalt ei saa teha.
Me peame rangelt piirama ka sisserännet. Kujutagu ette, et Venemaal on kolmandik ja Moskvas peaaegu pooled inimesed sinna hiljuti tulnud hiinlased – kas ta ei muretseks oma vene rahvuse, keele ja oma õigeusu pärast, hoolimata sellest, et tal pole iseenesest midagi hiinlaste vastu?
Meil on oma usk ja oma kultuur, mis on eestlastel kujunenud pika aja jooksul, hoolimata meie keerulisest ajaloost. Ning kui lugupeetud vestluskaaslane tõstab esile Vene pikka ajalugu ja kõrget kultuuri, siis pidagu meeles, et see Petseri klooster, kuhu ta siirdub, oleks tõenäoliselt hävitatud, kui Petserimaa oleks kahe maailmasõja vahel kuulunud Venemaale. Ent õigeusu klooster säilis meie luterlikul maal. Tegelikult on Petserimaa ka nüüd Eesti osa. Me ei taha Vene maid, tahame oma tagasi või vähemalt tõsiseid läbirääkimisi nende maade tuleviku üle.
Tunnid olid möödunud ning vagun oli vahepeal peaaegu tühjaks läinud. Rong lähenes Petserile. Vaimulik sättis lahkumist ja tänas mind tõsise jutuajamise eest, mille üle peab nüüd ka tõsiselt järele mõtlema. Küllap on mul paljuski õigus, aga mis kindlasti tõsi, möönis ta, on see, et kommunistlik Venemaa hävitas suure osa oma vaimulikest ja ka üldse intelligentsist, ning paraku on vaimuinimestel Vene poliitikale alati vähe mõju olnud. Lihtrahvas pole usaldanud vaimuinimesi ja vaimuinimesed rahvast. Aga seda olukorda tuleb nüüd uuel Venemaal muuta. Meie mõlema iseseisva riigi ideaal on omada rahumeelset ja sõbralikku naabrit.
Nõustusin, tänasin ja vabandasin, kui liiga järsk olin olnud. Ütlesin, et küll oleks tore, kui suurt Venemaad juhiksid kõrge eetikaga mõtlemisvõimelised inimesed, ning küllap nii see ka pärast esialgset segadust saab olema, kui ka Venemaal sarnaselt Eestile demokraadid ja rahvuslased võimule saavad. Rahvuslus tähendab austust oma rahva vastu, aga ka lugupidavat suhtumist teistesse rahvastesse, rahvuslus vastandub nii sõjakale šovinismile kui silmakirjalikule internatsionalismile.
Olen seda jutuajamist hiljem meenutanud ning mõelnud, et üht ja teist oleksin võinud paremini selgitada. Juba kümmekond aastat hiljem ehk paarkümmend aastat tagasi tõdesin, et too noorepoolne vene idealist ei ole saanud oma ülesandega hakkama ja ka mina olen eksinud oma optimismis.
Venemaa poliitikat ei ole kujundanud temasugused, vaid pigem need plekise häälega mehed. Eesti poliitikas pole aga piisavalt seda eetilist rahvuslust, mis vene rahvale eeskujuks saaks olla, küll aga sedasama väljast tulnud silmakirjalikku internatsionalismi, tõsi küll, nüüd teise nime all. Ent see ei tähenda, et me peaksime oma ideaalidest loobuma.
Jaak Valge, Riigikogu liige (EKRE)