31.12.2022
Ukrainlased põrutavad venelastele vapralt, aga sõja lõpp võib veel väga kaugel olla.
Eesti sisepoliitikas valitseb praegu narratiiv, et Venemaa peab Ukraina sõjas lüüa saama. Sellega ei saa mitte nõustuda – see agressor on liiga kaua maailma painanud. Kui aga laskuda loosungite juurest reaalsusesse, siis on pilt pisut teine.
Postimees loodab oma juhtkirjas, et 2023. aasta tuleb Ukrainale sõjas edukas. Loodame väga, aga hetkeseis, kus Venemaa annab jätkuvalt raketilööke, seda optimismi ei toida.
Venemaa purustamiseks peab Ukraina vabastama okupeeritud alad, mida on umbes viiendik riigi pindalast. Kas Ukrainal on selleks jõudu? Sest Venemaa lüüasaamine saab tulla ainult sõjaliselt, diplomaatias venelaste tagasisundimine lõpeks sellega, mida kardetakse – väikese puhkusega neile ja jõu taastamise järel uute sõdadega. Vaevalt aga Kreml diplomaatiliselt taandub, seega jääb sõda.
Praegu tundub, et sõjaliselt Ukraina järgmisel aastal Donbassi ja Krimmi ei marsi. Lääs küll aitab Ukrainat, aga mitte piisavalt, võimsamat relvastust, nagu tanke, kaugmaarakette, lennukeid ja muud, mis võimaldaks Ukrainal olla Venemaale väärikas vastane, Lääs endiselt anda ei julge ja ühiskond ei taha ka – hiljuti selgus, et sakslaste enamus ei toeta Leopard-tankide andmist Ukrainale. Bundeswehri kohta võib lisaks öelda – ega neil pole endilgi. Peamiselt aga kardab Lääs parimat relvastust anda hirmust, et selle peale vallandab Putin suurema sõja.
Seega ei maksa väga loota, et Ukraina sõda kiiresti läbi saab ja Venemaa kindla kaotusega lõpeb. Pigem loodab Euroopa (ja ka Eesti võimupoliitikud) oma sõjakusega, et see sõda venib Ukrainas edasi, Putini käed jäävad seal seotuks ning tal pole aega mujale vaadata.
Optimismi sõja kiire lõpu osas ei jaga ka asjatundjad.
ERR vahendab loos “Kaitseministeerium: Vene režiim nõrgenemise märke ei näita”: “Venemaa sisepoliitikas on märke, et suurema mõju on omandanud sõjakam ja läänega vastasseisu otsiv kildkond ning režiim nõrgenemise märke ei näita, ütles kaitseministeeriumi nõunik kontradmiral reservis Igor Schvede. “Isegi kui Putin peaks langema, siis Venemaa strateegilised eesmärgi ei muutu,” lausus Schvede.
Schvede sõnul tähendab see, et Venemaa vastandub üha enam läänele ning sellega kaasneb Venemaa sõjalise valearvestuse oht. NATO-ga konflikti otsides võib idanaaber pidada nõrgimaks lüliks Baltimaid ning just siin üritada NATO-le kohta kätte näidata ning panna lääne suurriike dilemma ette ja keerulisi otsuseid langetama, märkis ta.”
Schvede jutt on tegelikult karm hoiatus neile võimupoliitikutele, kes on võõraste kätega valmis lõputult sõdima – kui meie Postimees ähvardab sõja Venemaa territooriumile viia, siis see sõda võibki siia tulla. Või arvatakse meil, et Venemaa ei ole märganud neid ähvardusi alates kaitseväe juhatajast Martin Heremist kuni peaminister Kaja Kallaseni? Kui rakendub Schvede hoiatatud stsenaarium, siis pole raske arvata, kuhu Venemaa löök tuleb. Kas Reinsalul on sõdurikott nurgas valmis?
Venemaa lüüasaamine on meie kõigi unistus, kuid selle saavutamiseks ei saa lahmida, eriti sõnavõttudega, mis on mõeldud valijatele. Eesti annab panuse Ukraina sõja võitmiseks, aga selle sõjaline lahendus on küll väga vaevaline ja pessimism õigustatud – 2023. aasta ei too seda, et Ukraina oleks piirist piirini venelastest vaba. Karta on, et mingil hetkel hakkavad diplomaadid rääkima ja konflikt külmutatakse, sest Kremlilt pole tõesti järeleandmisi loota. Sõjaline lahendus aga pole esialgu väga realistlik.
Sõnades võib kõike teha, üksteist kahtluste pärast Kremli agendiks sõimata ja kiiret võitu lubada, aga oleme me lähiajaloos näinud mõnda sõda, mis oleks lõppenud kiiresti ja õiglase tulemusega?
BNS vahendab: “Zelenskõi lubas järgmisel aastal jõudsalt tugevdada Ukraina õhutõrjet.” Ukraina president elab reaalsuses, ta soovib sõjas pööret teha, kuid seda võita ta veel ei looda. Need Eesti poliitikud, kes ütlevad, et Venemaa tuleb Ukrainas purustada, peaks lisama, et see ei pruugi nii pea juhtuda ja Eesti peab arvestama, et see sõda saab meid veel pikalt mõjutama.
Uued Uudised