02.01.2023
Vahel tundub, et Eestis oma elu enam ei elata, kõik tegemised on võõrastega seotud.
Praegused Eesti võimupoliitikud on üle võtnud Lääne-Euroopa suhtumise pagulastesse, leides, et igaüks neist on õnnetu sõjapõgenik. Selline suhtumine segab nägemast reaalseid migratsiooniprotsesse, ennekõike seda, et juba ammu enne sõda oli kõrge korruptsioonitasemega Ukrainas käimas hoogne väljaränne – ja et nüüd kasutavad paljud inimesed sõda selleks ära.
Lisaks sellele ei taheta Eestis arvestada seda, et on kaks Ukrainat, venekeelne ja ukrainakeelne, ning esimene neist ei ole sedavõrd patriootlik, kui see teine – ning esimene on kiirem lahkuja, ukrainak(m)eelsed pigem jäävad.
EKRE poliitik Urmas Reitelmann kommenteerib sotsiaalmeedias Saksamaa näidet: “Saksamaa on vastu võtnud 1 000 000 Ukrainast pärit elukunstnikku. Nende seas korraldati uuring, mille valimis oli 11 000 inimest. Kõigest kolmandik nendest vastas küsitluses, et plaanivad Ukrainasse naasta. See tähendab, et suur osa neist kavatseb Saksamaale jääda pikemalt ning 26% jäädavalt. 17% pagulastest oli küsitluse hetkel töökoht ning nemadki ei kavatsenud kodumaale tagasi pöörduda.
Ukrainlaste kohanemine Saksamaal on olnud valutum, kui mujalt paremat elu otsima tulnud inimeste puhul, kuid miljon immigranti on lisanud survet nii eluasemeturul, kui ka sotsiaal- ja haridusvaldkondades ning see teeb riigisakslatele muret.
Saksa mittetulundusorganisatsioonid korraldavad toiduabi projekte, kus poodidest ja toitlustusettevõtetest kogutakse toidu säilitusaja lõpu eel kokku tarvitamiskõlblikku kraami ning müüakse sümboolse summa eest abivajajaile, ka ukrainlastele.
Abitöötajad peavad ukrainlaste puhul sageli kokku puutuma kaebuste ja agressiivse käitumisega. Ukrainlastele ei meeldi, et nad ei saa ise oma toidukorvi koostada, on rahulolematud, et puuvilljadel on mõnedel juhtudel olnu plekke või salat veidi närtsinud, on olnud ka kliente, kes nõuavad krevette ja kaaviari.
Teiste toiduabi järjekorras seisvate abivajajate seas on pahameelt tekitanud ka luksusmaasturitega abi järele saabunud ukrainlased, kes 2-eurose abipaketi eest tasudes ulatavad 100-eurose pangatähe.”
Rida kommentaare Urmas Reitelmanni postituse alt.
“Enamik ei kavatsegi Ukrainasse naasta, sest nad on tahtnud sealt alati Läände putkata. Ukraina on läbinisti korrumpeerunud riik, kus makse ei maksta, aga varastatakse riigi tagant. Iga liigutuse eest tuleb maksta, ka arstidele haiglas ja politseile liikluses…”
“Põgenik pole sisserändaja, nende tahtel ei peaks mingit tähendust olema. Kui põgenikustaatus on läbi, kuuluvad nad a priori repatrieerimisele. Aktiivne sõjategevus on nüüdseks koondunud Ukraina piirialadele, st. füüsiline ohutegur on enamikus riigis minimaalne. Afganistanist samuti ei evakueeritud kõik 40 miljonit, kuna seal oli madala intensiivsusega sõjategevus ja siin-seal aegajalt kärgatas ja paukus.
On ilmselt siiski oluliselt odavam ELi riikidel aidata põgenikel kohaneda Lääne-Ukrainas kui neid enda juures hoida. Igal juhul pole mõeldav, et suur osa Ukraina elanikkonnast jääkski võõrsile, see oleks nende riigile rahvastikuline katastroof. Tänaseks võiks rääkida juba ettevalmistustest ja koostööst Ukraina valitsusega põgenike kodumaale tagasi saatmiseks. Ka summad, mis on vajalikud Ukrainas elamiseks on murdosa sellest, mida on vaja Lääne-Euroopas.”
“Siia tulnutest samuti suur osa ei kavatse kodumaale naasta… tegelikult pole siia vaja sellist hulka slaavi mentaliteediga inimesi ja juurde ei tohiks neid kindlasti lubada.”
“Samuti nagu Eesti puhul, on ka Saksamaale jõudnud “ukrainlastest” valdav osa Donetski ja Luganski venelased Ukraina passidega – kui küsid, miks te Lääne-Ukrainasse ei lähe, ütlevad, et seal ju bandeeralased! Nii et niipalju siis ukraina põgenikest.”
Kui nüüd keegi väidab, et sellised arvamused on omased vaid rahvuskonservatiivse maailmavaatega inimestele, siis paraku kinnitab neid ka paduliberaal Kersti Kaljulaid.
BNS vahendab: “Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse ajakiri Diplomaatia avaldas lõppenud aasta viimases numbris Kersti Kaljulaidi kommentaari, milles ekspresident kirjutab korruptsiooniprobleemist, mida Ukraina riigivõim senini tunnistamast keeldub.
“Ukraina praegune võim pigem ei tunnista avalikult ega sõpradegi ringis, et neil ikka veel on korruptsiooniprobleem. Ja ilmselgelt loodavad nad, et inimlik kaastunne paneb EL-i silma kinni pigistama, sest nad on ju meie eest surnud,” kirjutab Kaljulaid.
Kaljulaidi sõnul on Ukraina tõeliste sõprade ülesanne aidata mõista, et tegelikult on EL-i liitumisprotsess ühtlasi hea võimalus süsteem puhastada – see aitab Ukrainale tagada nii pikaajalise rahvusvaheliste investeeringute voo kui ka kiire majandusliku konvergentsi.
“See kõik jääb aga ära, kui võit sõjarindel jääb Ukraina rahva ainsaks võiduks,” hoiatab Kaljulaid. “Võit iseenda üle, rohujuurtest üles välja sisseharjunud mustrite üle, ei tule kergelt. Veterinaartõendist riigihankevõiduni – kõige eest ju tuleb ikka maksta. /…/ “Oligarhid, kes kippusid nahka üle kõrvade tõmbama. Kohtusüsteem, kus võitis tähtsam ja tugevam, mitte õiglus. Riigiasutuste otsustajad, kes äripartneriks kippusid,” loetleb Kaljulaid Ukraina probleeme.
On selge, et Ukrainast ei põgeneta ainult sõja eest, vaid kasutatakse seda väljarändeks korruptiivsest riigist. Ainult Eesti võimupoliitikud sulevad silmad ja nutavad “põgenike” kaelas, kes sageli ongi Donbassi venelased.
Uued Uudised
